Miks alustas Venemaa Tšetšeenia sõdu? Ikka selleks, et lüüa uks kinni ja mitte lubada endisest punaimpeeriumist lahkuda. Miks aitas Moskva luua sellist moodustist nagu Transnistria? Ikka samal eesmärgil – nurjata Moldova katse eralduda samast impeeriumist. Venelastest kaasmaalaskonda poleks ilmselt keegi koondama hakanudki, kui eesmärk poleks olnud üheparteilist ja ühekeelset võimu püsti hoida. Ja nüüd teenivad nad uut üritust – samasugune võim taastada.

Ühel juhul Moskva välistab separatismi, teisel juhul õhutab seda avalikult. Kaalutlus on avalikult jõhker – suurriik, kes vastutab üleilmse stabiilsuse eest, ei ole järjekindel, vaid teeb seda, mis parajasti pähe tuleb. Ja nüüd on riik paranoiline, kahtlustab naabreid kallaletungisoovis. Ja solvunud – tema üha hüsteerilisemat protesti enam ei kuulata. Ja lõhub mänguasju, sest teda ei kuulata.

Venemaa välispoliitika seisukohast oli president Vladimir Putini ja välisminister Sergei Lavrovi koostöö vaid ebaõnnestumiste aeg. Riik tegi põhimõtteküsimusi asjadest, mis rikkusid suhteid kõigi naabritega. Kui riik käitub liiga hüsteeriliselt, siis on ka raske teda tõsiselt võtta.

Venemaa suhtumine eri rahvaste vabanemistaotlusesse on olnud konfliktne. Pärast USA iseseisvussõda ja Prantsuse revolutsiooni oli vabaduse loosung väga moes ja paljudes maailma osades hakati alistatud rahvastele vabadust nõudma. Kreeklased ja serblased mäletavad Venemaad muidugi hea sõnaga, sest 19. sajandi alguses oli Balkanil ka Venemaa veel vabanemist toetav jõud.

N Liit – genotsiidiriik

Kuid poolakate ja ungarlaste revolutsioone maha surudes oli Venemaa teisel kursil. Nõukogude riik ei tegelenud mitte ainult lahkulöömiskatsete nurjamisega, vaid juba ka avaliku genotsiidiga, mida tõestab paljude väikerahvaste jõudmine väljasuremise piirini.

Põhjus, miks Kosovo albaanlastele ja Vojvodina ungarlastele omal ajal Jugoslaavias samasugust staatust ei antud kui näiteks horvaatidele ja sloveenidele, oli avalikult küüniline – slaavlastele vabariigi, mitteslaavlastele autonoomse piirkonna õigused. Me ei tea, kui palju Belgrad ja Moskva tol ajal oma käitumist kooskõlastasid, kuid Transnistria oli ka Srpska ja Krajina Vabariigi selge eeskuju.

Nõukogude Liidus oli aga kogemata antud liiduvabariigi staatus ka mitteslaavlastele, mis 1989. aastal ehmatusega avastati. Ja nii asus Moskva looma venelaste riike uutes riikides – meil Kirde-Eesti autonoomiani ja Ukrainalt Krimmi äravõtmiseni õnneks ei jõutud, kuid Moldovast ja Gruusiast rebis Moskva omameelsed piirkonnad küljest.

Kui siinsed venelased jätkavad küüditajate kaitsmist, ei saa ka meie nende taotlusi hea silmaga vaadata. Moskva-meelne “separatism” viib vaid tagasi rahvaste vanglasse.

Need, kes tahavad paremat elu, leiavad niigi piisavalt võimalusi Eestiga ühinemiseks.