HEIKI SUURKASK: Mida Jumalaga peale hakata?
Kui meie ajalugu oleks piirdunud ainult 13. sajandiga, oleks kahtlemata suur kiusatus kristlusele üldse selg keerata. Heita meelest, keelest ja kommetest välja kõik see, mis toodi mõõga ja verega, ja minna tagasi sakalaste, ugalaste, mõhulaste moodi metsade keskele elama. Kuid meie kasinate minevikuteadmiste juures on suur oht, et pesuveega koos viskame välja ka esivanemate hilisema loomingu.
Kui rahvas on elanud kaheksasada aastat ristituna, on tema traditsioonides rohkem jälgi kristlusest kui sellele eelnenud paganlusest. Kas lihavõtted, jaanipäev ja jõulud on kiriklikud pühad? Need, kes ütlevad “jah”, ilmselt eksivad; need, kes ütlevad “ei”, eksivad veel rohkem. Rahvakommetes on tähtpäevad ammu ühendanud kristlikke ja mittekristlikke pärimusi ja sageli pole neid enam võimalik eristada. Ja loomulikult ei seisa aeg ka tänapäeval paigal. Kes suudaks põlata punast Coca-Cola jõulumeest?
Kui me nõuaks kristluse unustamist, nõuaksime samal ajal ka oma rahvatraditsiooni unustamist. Nõukogude võim üritas asemele pakkuda võltsfolkloori, kuid esivanemate pärand oli kestvam. Jõulud elasid edasi.
Meie esivanemad võtsid kristliku ainujumala vastu küll sõjaga, kuid oma nimega. Ei tasu unustada, et 13. sajandil olid siin jutlustamas dominiiklased, kes eelistasid suhelda rahvaga tema emakeeles.
Eestlastele ja vepslastele Jumal, liivlastele Jumaal, soomlastele Jumala ehk Jumi, marilastele Jumo, saamidele Jubmel ehk Ibmel, komidele Jen, neenetsitele Num – nimed kinnitavad, et Jumal taevajõu nimena oli olemas juba ammu enne kristluse tulekut. Jamali poolsaar on omaette tõend selle nime kestvusest. Isegi lätlased teadsid teda Jumisena, kuid neile oli ta Dievsist madalam tegelane.
Oli 1026. aasta. Kuningas Olav Haraldssoni saadetud kaks laevatäit norralasi seilasid üle Valge mere, et Bjarmias, põhjapoolse Väina jõe suudmes kaubitseda. Kuuldes, et lähistel asub pühapaik, kus kõrgus kohalike seas austatud Jomala kuju, lõi meestes välja röövlitung. Viikingipealik Tore Hund varastas Jomala jalge eest hõbevaagna hõbemüntidega, Karle raius kuldse kaelaehte kättesaamiseks kujul pea otsast. Kohalike hädapasunaid kuuldes tuli norralastel kiiresti põgeneda, et mitte pühaduserüvetuse pärast elu kaotada.
Tasub tähele panna, et Olav oli kristlasest kuningas. Kuid Jomala kuju oli püstitanud meie sugulasrahvas, kelleni kristlus polnud veel jõudnud. Ka ei saa islandlasele Snorri Sturlusonile ette heita, et ta oleks kirja pandud saagasid kristluse tarbeks moonutanud. Küll olid tema kaasaegsed Saxo Grammaticus Taanis ja isegi Läti Henrik
mõjutatud kristlikest eelarvamustest.
Ristimisest vanem
Jumalat on meil ja sugulasrahvastel hiljem samastatud selle maailma loonud ja kogu elu jälgiva kõrgema jõuga Piiblist. Kui ta nimi oleks tulnud venelastelt, oleks ta olnud ilmselt Bog, sakslaste kaudu pigem Gott. Ladina keele kaudu Deus, lätlaste Dievs.
Kui Turu piiskop Mikael Agricola 1551. aastal Uut Testamenti tõlkis, teadis ta hämelaste ja karjalaste “ebajumalaid”: Tapio, Achti, Äinemöinen, Rachkoi, Lieckiö, Ilmarinen, Turisas ja Cratti ning Rongoteus, Pellonpecko, Wirancannos, Egres, Köndös, Ukko, Raini, Käkri, Hiisi, Wedhen Eme, Nyrckes ja Hittavanin. Austati kive-kände, mainimist väärisid Menningeiset, Capeet ja Calevanpojat. Kõige hullemaks pidas Agricola aga Piru.
Slaavlaste-baltide Perunit ehk Pe-rkonsit ehk Perku-nast oli samastatud saatanaga (soome keeles piru ehk perkele). Skandinaavlastelt laenatud Thor ehk Tarapita ei saavutanud isegi nii mõjukat kohta, kuigi ta oli ainus, keda teadis Läti Henrik.
Ajalugu on liiga lihtne hukka mõista, kuid liiga raske mõista. Nii nagu meil ei ole õigust unustada seda, et esivanematel on olnud uskumusi enne kristlust, ei ole meil õigust unustada ka seda, et elu kestis ka pärast 1227. aastat. Jumal on soomlaste ja eestlaste jaoks samasugune sümbol kui rist, mis oli olemas enne kristlust, kuid mille tähendus hiljem muutus. Me ei tea täpselt varasemat, arvame aga teadvat hilisemat mõju. Kuid sedagi valikuliselt.
Rünnakuga kristluse vastu ei ole võimalik ühiskonda ühendada. Just sel põhjusel ei õnnestunud Kustas Utustel omal ajal tervet riiki taarausku pöörata ja luterlastevastane rünnak ei aita ka maausul laiemat pinda leida. Vaid ususallivus mõlemalt poolt, nii kristlastelt kui ka maausulistelt, võimaldab meil ühist keelt leida.
