HEIKI SUURKASK: Moskva siht on selge

Endiste KGB-laste võimuaeg Venemaal, ühendatuna nõukogudeaegse välispoliitika tagasitulekuga välisminister Sergei Lavrovi isikus, on paljastanud Kremli poliitika kogu küünilisuse.

SRÜ riikides on Moskva teadmisel ja ilmselgelt ka kaasabil juba aastaid kujundatud olukorda, kus võimul hoitakse kõige korrumpeerunumat ja despootlikumat rühmitust, läänemeelset opositsiooni surutakse maha ja ainus alternatiiv kehtivale võimule on veelgi Moskva-meelsem rühmitus. See skeem toimis vähemalt Gruusias ja Kõrgõzstanis. Kuid vaid poliitikute saamahimule mängides ei ole siiski võimalik terveid riike Moskva kontrolli all hoida. AserbaidzŠaan leidis veelgi tõhusama sponsori: naftajuhtmega suutis USA SRÜ-sse mõra lüüa.

Ebaõnnestunud sõjale TsŠetsŠeenias peab praegune Kreml lüüasaamistena lisama värvilised lillerevolutsioonid Gruusias, Ukrainas ja Kõrgõzstanis ning kommunistide juhitava Moldova pöördumise läände. Veelgi rängema hoobi andis ilmselt 9. mai tüli, kuna lääne meedia avastas järsku kolme Balti riigi ja Poola mineviku. Usbekistani veresaun oli juba agoonia tunnus.

Moskva enesekindlus on kõikuma löönud, võis järeldada Putini ja Rüütli kevadisest kohtumisest, veelgi enam aga Vene riigiduuma väliskomisjoni juhi Konstantin KossatsŠovi hiljutisest intervjuust. Kuid Kreml ei oska oma poliitikat muuta, vähemalt praeguse presidendi ajal mitte.

Lihtsameelne Eesti

Moskva taotlused on ilmsed. Eestil on aeg tunnistada fakti, et tänane Venemaa ei ole isegi ühise viinapitsi taga sõbralik riik. Nõukogude Liit oli viimases agoonias valmis Eesti iseseisvust tunnistama. 14 aastat hiljem üritab Moskva ikka veel tõestada, kui halvasti me ilma temata hakkama saame. Topelttollid on tõesti kadunud, kuid nüüd kasutatakse meile “ärategemiseks” gaasitrassi.

Kuna Moskva teatab täna avalikult, et ta Eesti järjepidevust ei tunnista, tekib küsimus, mida teeb siin Vene saatkond. Kogu Eesti õigussüsteem tugineb ju järjepidevusele. Kui Venemaa ei tunnista meie õigussüsteemi, ei tunnista ta ka meie riiki. Millisesse Eestisse see saatkond siis saadetud on?

Mind jahmatab kestev lihtsameelsus Eesti-Vene suhetes. Juba kaks korda on Eesti piirilepinguga lõksu läinud, kuid ikka usutakse, et selle jõustamine on võimalik. Kui Venemaa tegi kavala lükke piirileppe eel, pakkudes ebamäärase sõnastusega poliitilist deklaratsiooni, oli Eesti õnnelik, et selle tõrjuda suutis. Samal ajal astuti aga lõksu, mille Moskva algselt oli seadnud.

Eesti ja Venemaa suhted on niivõrd halvad, et ainuüksi piirileping seda ei paranda. Vaja on palju ulatuslikumat muutust, kokkulepet, milles Venemaa lõplikult tunnistab Eesti riiki sellisena, nagu see on. Eestil on võimalik loobuda rahaliste hüvitiste nõudmisest. Kuid Tartu rahu peab olema selle leppe alus: me ei saa siiski rääkida piiride kehtestamisest, vaid muutmisest.

Kui Venemaa oma vaenuliku käitumise lõpetab, on Eestilgi palju lihtsam siinse venekeelse vähemusega ühist keelt leida. Hitlerlik kaasmaalaste kaitse nimel teostatav agressioon, mida Venemaa kuulutab, ei sobi enam 21. sajandi poliitikasse.