Mingil hetkel on solvumine põhjendatud, järgmisel hetkel hakkab poliitiline raev aga kujunema ohuks juba demokraatlikule korrale tervikuna.

Kuid seda õõnestame paraku üksteise võidu. Poliitikute jalgealust kaevates võib meedia minna liiale, nii nagu hakkab erakondade mainelangus Lätis juba ohustama valikuvabadust valimistel. Meediat materdades asuvad poliitikud aga likvideerima vaba ühiskonna teist alustala: inimeste õigust kuulda tõde. Kuid vaherahu on raske kuulutada, kui korruptandid enam isegi ei häbene riigi tagant varastada.

Kas meil on tõesti probleem, et terve ajakirjandus on kallutatud ja ainult teeb liiga ühele õnnetule parteijuhile? Sellel solvunud juhil on palju rohkem võimalusi oma arvamuste levitamiseks, kui „kallutatud meedial” tema jalgealuse kaevamiseks. Ta on ainus inimene Eestis, kelle peaaegu iga köhatus kohe kajastamist leiab. Isegi peaminister jääb talle juba alla.

Propagandalehtede plejaad

Iga lugeja-vaataja pärast vaeva nägevate ja igat senti kokku lugevate erakanalite kõrval on parteileht, mida on üritatud sponsorite kulul jagada sajatuhandelises tiraažis, kuid ta lihtsalt ei suutnud võita lugejaid. „Keskerakonna uudised” trügivad võistlema tegelike uudistesaadetega. Eelarveliste pealemaksetega on aga toodud turule munitsipaalsete propagandalehtede plejaad, kus valitud isikutel võimaldatakse enesereklaami teha.

Poliitika rikub inimesi. Ajakirjandus asub reeglina siiski ausate poolele ja üritab paljastada korruptante. Riiklik meedia meeldib küll poliitikutele, kuid näiteks USA-s on selline asi siseriigis keelatud. Itaalias tekkis aga Berlusconi võimuletulekuga probleem, et tema kontrollitava erameedia kõrval sai ta ka kontrolli riiklike kanalite üle. Sisuliselt ähvardas tekkida propagandamonopol.

Kui riigi juhtivpoliitikud jätkavad kahurilöökide lajatamist „kolletava” või „kallutatud” meedia vastu, pole see enam näitajaks „väärastunud” ajakirjanduse vigadest, vaid millestki palju tõsisemast. Poliitikute tahtmisest asendada kolletavat mõne teise, parteilise, värviga ja „kallutatud” meediat üldse lapikuks astuda. Loodan, et ma eksin...

Nõukogude-aegses riiklikus meedias võis pidevalt lugeda väljamõeldud lugusid töökangelastest, tegeliku elu faktid vaikiti alati maha. Olen ka kuulnud vanematelt kolleegidelt, kuidas omal ajal töötas toimetustes inimesi, kelle ülesandeks oli kirjutada meediale ette parteilist joont. Mõni, kellel tollane parteipilet tänapäevani taskus, võis ehk seda loomulikuks pidada. Ja üks partei pidas veel hiljuti selle keskkomitee töötajat ministrikõlblikuks...

Ja nüüd ma küsiksingi, kas meil tegelikult on üldse vaja riiklikku (või munitsipaal-) meediat? Kas see annab midagi juurde sõnavabaduse levikule või kujuneb vaid võimul olijate suuvoodriks?