HEIKI SUURKASK: Nomenklatuurne paanika Venemaal
Riik, kus kõik peavad võimalikuks varastada – kes väärisesemeid, kes võimu –, õpetab meile vaid seda, kuhu viib suutmatus korruptiivsest punaminevikust välja rabeleda.
Nomenklatura on mõiste, mida Wikipedia seostab kommunistliku valitsemiskorraga. Nomenklatuuri moodustas ühe omal algatusel sündinud partei karjäärihimuline liikmeskond, mis oli haaranud endale kogu võimu. Samal ajal kui ametlik propaganda kirus lääne elitaristlikku valitsemisstiili, oli punaimpeeriumi võimuladvik veelgi kapseldunum, valides ise endale kaadrit ja täites riigi ametikohti oma suva järgi.
Nomenklatuuri needsid juba trotskistid, kelle Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei enda seast varases järgus välja viskas. Ja Milovan Djilas nimetas nomenklatuuri eraldi klassiks. Paljud riigid peavad endist nomenklatuuri kuritegelikuks, sellesse kuulunud isikud aga üldiselt oma vigu ei tunnista. Ja kuigi komparteide diktatuur on kohati ajalukku jäetud, pole nomenklatuur kuhugi kadunud. Meist idas on ta leidnud lihtsalt uue vormi võimul edasi püsimiseks.
Sergei Mironov on küll näiliselt opositsioonipartei Õiglane Venemaa liider, kuid föderatsiooninõukogu esimeheks tegi ta putinlik nomenklatuur. Juri LuÏkov on võimuparteisse Ühtne Venemaa kuuluv Moskva linnapea. Ja millegipärast on see uuema aja võimuladvik aasta enne valimisi paanikas, et rahvas saab valida uue presidendi.
Kolmas ametiaeg
Mironov ja Lužkov tahavad Putinit kolmandaks ametiajaks võimule jätta. Sellega tahab osa Venemaa eliidist tegelikult võtta valijatelt võimaluse riigipead välja vahetada. Nad arvavad end elavat edasi Nõukogude ajas, kus konstitutsioonilisi kohustusi isegi ei vaevutud täitma.
Kolmandaks ametiajaks saab Putini võimule jätta vaid konstitutsiooni täielikult eirates. President Vladimir Putin leiab ise küll avalikkuse ees, et sätet riigipea maksimaalselt kahest ametiajast tuleks seekord täita. Kuid mida endine tšekist tegelikult mõtleb, ei pruugi me teada.
Valgevenes viskas nomenklatuur 1994. aastal parteilise kesta minema, ja iseennast täiendav bürokraatlik masinavärk jätkab valitsemist ühe-mehe-võimu all. Türkmenistanis nimetas kompartei ennast Demokraatlikuks Parteiks ja valitseb vanal moel edasi.
Kasahstanis, TadÏikistanis, Usbekistanis ja AserbaidÏaanis suudeti mitmeparteilisest kestast hoolimata kehtestada ühemehe-didiktatuur koos nomenklatuurse valitsemisega. Ja sealne nomenklatuur tunneb end üsna kindlalt.
Kuid Venemaa nomenklatuur ei tea hetkel, mis saab temast järgmisel aastal pärast presidendivalimisi. Ja siit ka paanika Putini lahkumise pärast. Venemaa elab otsustavat aastat. Kui Putin laseb valida järgmise presidendi, võib isegi midagi paremaks muutuda, kuid kui temast tõesti tehakse eluaegne president, võime unustada jutud Venemaa demokraatiast. Ja peame kartma halvimat. Endiste tšekistidega ei ole nalja.
