Vaid president Putin pole veel tema nime suhu võtnud.

Kuid Stalini võitu ei saa elu sees heroiseerida need, kes tema julmuste tõttu kannatasid. Vaid stalinismi verist külge täielikult eiravad ja ise stalinistlikult mõtlevad poliitikud võivad rünnata sellise raevuga kõiki, kes on stalinismile selja keeranud.

Pidevalt Eestit ründav föderatsiooninõukogu esimees Sergei Mironov on tõusmas silmapaistvaimaks stalinistiks praegusel Venemaal. Välisminister Sergei Lavrov on viinud stalinismi heroiseerimise ka välispoliitika alustalade hulka. Isegi praegused kommunistid suhtuvad Stalini tegudesse kriitilisemalt kui Kremli ametliku poliitika suunajad.

Hitlerile pole Eestis isegi kavatsetud monumente püstitada. Venemaal üritati aga ridamisi püsti panna Stalini sambaid. Natsismi pole Eestis heroiseeritud kordagi pärast natsliku okupatsiooniväe lahkumist. Tallinnas Tõnismäel toodi aga veel kahe aasta eest välja Stalini portree. Ja nüüd nad imestavad, et üks monument sealt ära viidi. Kuna Stalin tuli tagasi, läks Eesti edasi.

Ja natsiaegset propagandat saab võtta sama tõsiselt kui Stalini isikukultuslikke loosungeid. Kui üks segane soomlane siin mingeid sõjaaegseid brosˇüüre uuesti paljundab, ei saa mina eestlasena küll seda süüd omaks võtta. Hitlerit ülistama sunniti meie vanemaid vaid kolm aastat, Stalinit aga kolmteist aastat.

“Kumb oli hullem – hitlerism või stalinism,” küsib Krasnojarski ühendus Memoriaal ja nende vastus on lihtne: “Mõlemad olid hullud.”

Mindi, et maha ei lastaks

1941. aastal läksid paljud eestlased punaväkke, sest neid oleks muidu maha lastud. 1944. aastal läksid paljud eestlased Saksa väkke samal põhjusel. Ja see vähemus, kes läks Saksa väkke vabatahtlikult, tegi seda vastusena Nõukogude võimule.

Miks riigis, mis “vabatahtlikult Nõukogude Liitu astus”, seda liitu üldse ei armastatud, tasub Moskval küll iseendalt küsida. Meil tasub sama moodi küsida, kust ilmusid välja hävituspataljonlased. Ka meie olime teinud kuskil vea.

Saksa vägedes teeninud said karistuse, käies läbi Gulagi. Nüüd neid veel kord karistada selle eest, et nad olemas on, ja selle eest, et nad mõnel surnuaial oma kaaslasi mälestamas käivad, oleks juba veider. NKVD hävituspataljonlastele kõige õhkulaskmise eest monumente püstitada on aga juba liig.

Kui Venemaa välisministeerium võtab tõe pähe spekulatsiooni Soome luure allumisest Saksa Abwehrile 1941. aasta suvel ja seetõttu Erna retke “natsistlikuks” kuulutab, peame lugema natsistlikeks aktsioonideks ka kõik punaväelaste ühistegevused natsidega.

“Natsistliku” aktsiooniga võttis punavägi 1939. aastal üle Ida-Poola, “natsistliku” heakskiiduga surus ta 1939. aastal Balti riikidele peale sõjaväebaasid, üritas vallutada Soomet ja vallutas 1940. aastal Balti riigid ning Moldova.