HEIKI SUURKASK: Sudeedivenelased ja kohalik gauleiter
Kui nüüd Putini partei korraldab „tippkohtumisi” siinsete „sudeedivenelaste” poliitiliste liidritega, esitledes neid ainsate õigete partneritena ja välistades heanaaberliku poliitika kõigi ülejäänutega, kordab ta ühe teise „rahvusliku liidri” aastatetagust poliitikat.
Selleks et näha paralleele Venemaa „kaasmaalaste”-poliitika ja Hitleri Suur-Saksamaa ideoloogia vahel ei pea just palju fantaasiat kasutama, tuleb vaid sudeedisakslaste rollis näha kohalikke venelasi ja skeem joonistub liigagi selgelt välja. Eesti on jõudmas samasse olukorda, kus olid tšehhid enne Teist maailmasõda.
Müncheni sobing 1938. aastal oli lääneriikidelt suuremat sorti viga, millest saadi aru aasta hiljem, kui füürer asus ühe peasekretäri abiga uuesti oma kasvanud isu täitma.
Nüüd süüdistab Moskva oma tollases sobinguisus just lääneriikide Münchenit. Putini-Lavrovi doktriin valmistab aga ilmselgelt ette teist Münchenit, nüüd küll Eesti, Läti, Gruusia ja Ukraina arvel. Kui vaid leiduks keegi, kes neile samal moel järele annaks kui lääs Hitlerile 1938. aastal.
Tšehhoslovakkia taasiseseisvus 1918. aastal, kuid seni peremeheks olnud rahvas ei olnud nõus toimunuga leppima. Sudeedisakslased tahtsid kohe uuest riigist lahku lüüa. Algul ei olnud neil edu, kuni Hitleris hakati nägema tõelist vabastajat, kes neid „diskrimineerivate” tšehhide võimu alt vabastaks. Sudeedisakslaste liidriks tõusis pooleldi tšehh, pooleldi sakslane Konrad Henlein, kes asus nõudma Tšehhoslovakkia tükeldamist ja Suur-Saksamaa veelgi suuremaks tegemist.
„Tippkohtumised” ühe jõuga
Lisaks veel Henleini-Hitleri „tippkohtumised”. Hitler kuulutas, et on ainult üks jõud, kellega tema saab asju ajada, ja mängis selle rahvakilluga nii nagu tahtis, likvideerides teel maailmasõtta Tšehhoslovakkia riigi. Henlein ei saanud küll tasuks enamat kui gauleiter’i (kõrge parteiline omavalitsusametnik – toim.) ameti, ta kaotas mõju ega leidnud ameeriklaste kätte vangi langenuna lõpuks muud välja-pääsu kui endale ots peale teha.
Kordame sama mudelit siin. Eesti taasiseseisvus 1991. aastal, kuid ka siin ei tahtnud „peremeesrahvas” toimunuga leppida: interliikumine ja töökollektiivide ühendnõukogu ruttasid Moskvas korraldatud stalinistlikule putšile toetust avaldama. Ka nemad kaotasid mõju, kuni Putinist sai rahvuskaaslastele sama suur „vabastaja” kui Hitlerist sudeedisakslastele.
Neid, kes nõustuksid „sudeedivenelaste” gauleiter’i rolli täitma, ei olegi raske leida. Klenskist, Ušakovsist ja Uspaskihhist iseseisvatele riikidele väljakutse esitamiseks paraku ei piisa ja nii tulebki mängida Savisaare, Rubiksi ja Paksase kaardiga.
Edgar Savisaare koostöö Venemaa ainuvõimuparteiga on täiesti loogiline, sest ta üritab „sudeedivenelaste” abiga säilitada ainuvõimu Eesti pealinnas. Paraku tuleb tõsisemalt küsida, kas siinsed venelased ikka tahavad maailmasõja teerajajate eeskuju korrata. Ja kas Savisaare ambitsioonide jaoks ei ole Putini gauleiter olemine siiski liiga madal koht?
