HEIKI SUURKASK: tibla viimane ohe

 (242)

HEIKI SUURKASK: tibla viimane ohe
----

Kas venelasest on võimalik teha eestlast? Identiteeti inimeselt võtta ei saa ja seda ei tohi ka üritada. Temaga saab rääkida, teda koolitada, kuid lõpuni integreerida pole teda niikuinii võimalik. Kuid oli võim, mis üritas teha eestlasest vägisi venelast.

See võim tegi samas kõik võimaliku ka venelase enda hävitamiseks.

Inimene, kes ülistab Gulagi tapamasina loomiseni viinud ideoloogiat, on kaotanud inimlikkuse mõõtme. Ta pole enam venelane, vaid keegi, keda eesti keeles tähistama sobib tema enda ropendava sõnavara najal kujunenud mõiste tibla.

Tiblal pole rahvust, kuigi ta suudab kõnelda vaid ühte keelt. Tal pole jumalat, kuid palju ebajumalaid. Tal pole kodu, sest selle on ta unustanud.

Tõnismäel asus üks kuju, kellel polnud rahvust. Ta ei olnud ihuliige, mille maha lõikamine venelastest jõudu vähemaks võtaks. Venelaste ajalugu on olnud palju pikem kui stalinlik monumentaalkunst. See kuju leidis, et on õigem astuda sinna, kus on rahulikum koht. Kohta, kus käib rohkem venelasi kui tiblasid.

Tibla ju surnuaedu kardab, ta oskab seel vaid monumente õhku lasta, riste maha tõmmata ja haudu täis lagastada. Kuid venelane lööb haual ikka risti ette.

Tibla teab endal vaid ühte sümbolit. Viisnurka sirbi ja vasaraga. Russalka talle ei kõlba. Severjanini hauda ta ei tea. Tšaikovski pinki ei tunne. Pühtitsa kloostrit ei külasta. Solženitsõni sõpru lausa vihkab.

Tiblal pole ajalugu, tiblat polnud lihtsalt enne olemas, kui üks võim asus venelase identiteeti hävitama. Tibla identiteet piirdubki ainult Stalini suure võiduga. Ja tibla kardab, et ilma selle võidu sümboliteta kaotab ta oma eripära.

Ta kardab, et ühel hetkel võib ta endas siiski avastada ka venelase. Ja siis ei oska ta enam elada. Ei ole enam ainsat isakest Kremlis, kuna rahvas võib seda valimistel vahetada. Ei ole enam ainsat tõde, kuna ajakirjanduses võib ka erinevaid seisukohti esindada. Ei ole enam ainsat puuslikku, kuna viisnurga kõrvalt kiikab uuesti kahe peaga kotkas. Ei ole enam impeeriumit, kuna vabadus trelle ei talu.

Venelane on ikka veel haruldane nähtus. Nõukogude võim viis ta väljasuremise äärele. Venemaal on hakanud tiblade hulk küll vähenema, kuid seda raevukamad on nad kõige lahkneva vastu. Küll räusatakse ukrainlase, küll grusiini, küll poolaka, küll eestlase kallal. Neid ei tohi ju tibla arvates olemaski olla – on ainult üks nõukogude inimene. Ja see tohib rääkida vaid vene keelt ja mõelda vaid Kremli meelt.

Meie oleme sõjas tiblaga. Tibla pole meile kunagi rahu lubanud, tema eesmärk on ikka veel taastada punalipuline Tiblastan. Sellesse Tiblastani meie aga enam kuuluda ei taha. Mitte iialgi.

Kuid me ei ole sõjas venelastega. Sest venelane saab aru eestlase kannatustest stalinistliku terrori ajal. Venelane mõistab, et ka eestlasel on tunded. Et eestlane tahab elada vabana Tiblastanist. Sõbraliku Venemaa kõrval.

Venelane ei hakka enam Eestit hävitama, teda sõjalise sissetungiga alistama, teda tiblaks sundima. Vaid tibla kujutab maailma ette hiiglasliku sunnitöölaagrina.

Venelane on täna rahul, et tema kaasmaalased leiavad rahu. Venelane ei hakka enam märatsema. Tiblat parandab aga nähtavasti vaid haud.

Tibla integreerimine on nurjunud lõplikult, venelase integreerimine on aga alles algamas. Sellise venelase, kes peab ka eestlasest lugu, mitte ei rutta eestlast fašistiks sõimama.

Sest just seda röökides, saatsid tiblad Aljoša viimsele teekonnale. Meie ei talu Hitlerit rohkem kui Stalinitki, meid fašistideks nimetades ületasid tiblad viimase piiri. Ja nüüd elavad hoopis teistsuguses riigis. Riigis, mis lõpetas nende ees pugemise.

Kuid venelase vastu pole meil ju midagi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare