HEIKI SUURKASK: Vene-Eesti suhete parandamise õhuline kergus
Kõik need näited kujutavad mõne võimu vägivaldsust minevikus, millest on olnud võimalik lahti öelda ja sellisele poliitikale lõplikult selg keerata, kuid mingil põhjusel on Berliin valmis südametunnistuseks, Ankara ja Moskva tänaseni mitte.
Türgil oleks kerge tunnistada, et omaaegne Osmanite riik korraldas armeenlaste vastase genotsiidi, lisaks on neil kasutada ka kohtuotsused samast Osmanite ajastust, milles sadade tuhandete inimeste hukkumise korraldajad ka süüdi mõisteti. Kuid Atatürgi riik mitte ei asunud Osmanite võimu rehabiliteerima vaid asus eitama selle julmusi üldse. See pole mitte ajalooteadlaste debati vaid just poliitilise otsuse küsimus.
Sama lugu on tänase Venemaaga. Nikita Hruštšov tegi juba 1956. aastal stalinismiga lõpparve. Ka N Liit jõudis veel enne oma surma Molotovi ja Ribbentropi vahelised tehingud hukka mõista. Kuid tänane Moskva on täie inertsiga libisenud tagasi stalinismi heroiseerimiseni ja selle kuritegude ulatusliku eitamiseni.
Putini mullune visiit Butovosse ei muuda seda fakti, et Moskva keeldub tunnistamast enamikku Stalini kuritegudest. Küll ootab Poola tulutult selgitusi Katõni massimõrva asjus. Ukrainat ja Venemaad tabanud näljahäda Holodomori keeldub Moskva siiani sundkollektiviseerimise ja “kulakluse likvideerimise” poliitika tulemuseks tunnistamast. Punaarmee sissemarssi, ning Ždanovi, Dekanozovi ja Võšinski korraldatud riigipöördeid kolmes Balti riigis 1940. aastal võivad vabatahtlikuks N Liitu astumiseks pidada vaid värvipimedad inimesed.
Võibolla on Venemaa tõesti lagunemise serval, et ta igal pool sellesisulisi ohte kipub nägema. Võibolla peab ta tõesti kramplikult igast mineviku röövsaagist, nagu näiteks mõne väikeriigi presidendi ametiraha, kinni hoidma. Võibolla on see riik siis tõesti nii jõuetu, et vaid täielik jõhkrus ja salatsemine aitavad seda koos hoida.
Kuid sel juhul olen mina isegi optimistlikum Venemaa võimekuse osas kui selle juhtkond ise. Mina usun, et Venemaal on võimalik ka sirgeseljalist poliitikat teostada. Tunnistada ausalt, et Stalin tegi kurja ja iseseisvate riikide likvideerimine polnud heategu.
Moskval oleks tegelikult lihtne tunnistada, et Tartu rahu oli sõpruse sillaks kahe riigi vahel, mitte pidada iga meenutust sellele sõbralikule käepigistusele ohuks Venemaa koospüsimisele. Viide Tartu rahule vaid paneks mõlemapoolse aluse kõnelustele lahendustest, mis Petserimaa elanikele sobiksid.
Kaua me ikka soosime sellist türanniat teostavat naabrit, kes on osanud minna tülli kõigi naabritega ja kelle kaitsva tiiva all on hakanud siginema järjest despootlikke isevalitsejaid? Täna on kahe riigi vahel diplomaatiline müür, kuid kapituleerumist Eesti endale lubada ei saa. Vaid “omade poistega” Moskva lepinguid sõlmida ei saa, ta peab omama lepinguid siiski kogu Eesti riigiga.
Ja Eestis elavate venelaste olukord oleks palju mugavam, kui Moskva neid kogu aeg Eesti-vastastes rünnakutes ei kuritarvitaks. Tänane Moskva lihtsalt võttis üle omaaegse interliikumise eesmärgid ja teostab 1991. aasta putšistide programmi Eestis. Kodakondsuse nullvariant on juba ammu surnud, ehk oleks ka Moskval aeg sellest lõpuks aru saada.
Paraku olen ma veendunud, et paarisrakend Putin-Lavrov lihtsalt pole võimeline heanaaberlikeks suheteks ja president Dmitri Medvedev pole piisavalt iseseisev, et riigis murrangut esile kutsuda. Revolutsiooni Venemaal aga ei taha vist enam keegi.
