HEIKI SUURKASK: Zuroffi sõda Eestiga
Meil on kahju, et juute kahe okupatsioonivõimu poolt massiliselt hävitati – NKVD küüditas ligi 400 ja natsid hukkasid ligi 1000 Eesti juuti, vedades hiljem hukkamisele ka juute mujalt. Kuid ma pole näinud Wiesenthali keskuse juhi Efraim Zuroffi kaastunnet teistele rahvastele, keda Stalin massiliselt hävitas.
Wiesenthali keskus on Armeenia genotsiidigi tunnistanud pigem vastu tahtmist. Vististi hirmust, et teiste genotsiidide rõhutamine võiks holokausti kuidagi pisendada.
Nii nagu ei saa kõik eestlased olla süüdi kuritegudes, milles Ain-Ervin Mere, Aleksander Laak, Ervin Viks jt omal ajal süüdi mõisteti, ei saa ka kõik juudid olla süüdi Mihhail Pasternaki juhitud hävituspataljonide roimades. Kuid Wiesenthali keskuse nimel meid pidevalt ründav Efraim Zuroff paistab endiselt uskuvat kollektiivsesse süüsse.
Samal ajal ootab ta meilt kohtusüsteemi, mis ei tugineks asitõenditele vaid pelgalt eeldustele. Zuroff paistab ootavat meilt ühiskonnakorda, millega paistsid silma ühtmoodi nõukogude võim, mille vanglast Simon Wiesenthal ise läbi käis ja natslik võim, mis sama keskuse rajaja omakorda koonduslaagrisse pani. Võimud, mille kohtusüsteem asitõendeid ei vajanud.
Zuroffilit on Eesti juba ammu oodanud asitõendeid, mille alusel Harri Männili või Mihhail Gorškovi süüd natsiroimades oleks võimalik tuvastada. Kuni neid tõendeid ei ole, saaks neid paraku karistada vaid okupatsioonivõimu ametkonnas töötamise, mitte inimsusvastaste kuritegude eest.
Tegelikult võitleme aga meie ja Wiesenthali keskus siiski sama asja eest. Selle eest, et ükski võim ei saaks hakata kedagi usu- või rahvuskuuluvuse pärast hävitama. Zuroffi ametkond loomulikult keskendub juutide saatusele, meie võimud aga peavad keskenduma mitte ainult juutide, vaid ka siin elanud eestlaste, mustlaste, venelaste ning siia põgenenud ingerisoomlaste kurvale saatusele.
Zuroff võikski vaadata ka ida poole. Kui Gestapole silmad ette andva tšekistide ametkonna kuritegevusele panid aluse mitmed juhtivatel kohtadel olnud juudid, ja nõukogude liidu rajajate hulgas oli väljapaistvaid juute Trotski, Zinovjevi ja Kameneviga eesotsas, siis pärast 1938. aastat oli Stalin enamiku juhtivatest juutidest maha lasknud. Vaid Lazar Kaganovitš jäi erandina Kremlis esiplaanile.
Natsiokupatsiooniaegne propaganda üritas külvata eestlastes umbusku, kuulutades iga kommunisti juudiks. Täna levib sarnane suhtumine Venemaal. Üritatakse kõik stalinistlikud roimad juutide korraldatuks kuulutada. Internetilehekülgedel kuulutatakse NKVD liidrid sageli automaatselt juutideks, kuigi Eestile 1940. aastal saabunud terroriajastul olid enamik NKVD mõrtsukaist venelased, osa aga eestlased ise.
Hitler hävitas juute selle pärast et nad olid juudid. Stalin hävitas juute teistel põhjendustel: selle eest, et nad olid jõukamad “pursuid”, et nad kuulusid juutide rahvuslikesse organisatsioonidesse, nagu näiteks Bund, et nad olid sündinud Poolas või mõnes muus välisriigis ja lõpuks ka selle eest, et juute ei saanud lihtsalt pidada lojaalseks.
Juudiõigustele keskenduv Wiesenthali keskus võib rääkida, et Hitler tappis rohkem juute kui Stalin, kuid ei saa väita, et Stalin ei sooritanud holokaustiga võrreldavaid kuritegusid. Ja selles kontekstis ei saa mina aru, miks Wiesenthali keskus viskus kevadel stalinistliku Tõnismäe pronksmehe kaitsele.
