Seda saatust, et koduseinte vahelt sind otse tänavale aetakse, jagas koos minuga veel umbes sada tuhat inimest. Enamik neist keskealised või vanemad daamid ja härrad. Need, kes Nõukogude korra ajal endale samast majavalitsusest orderi alusel kunagi korteri said ja sinna sisse kolisid. Täiesti ametlikult ja tol kehtinud seaduste alusel. Nii nagu nüüd meid, täiesti ametlikult ja kehtiva seaduse alusel kodudest välja löödi. Et mitte kuuse alla minna, olid majades elanud perekonnad sunnitud endale uue elamise muretsema. Seda kõrvetavalt kõrge turuhinna eest. Pangad keeldusid harilikult sundüürnikele laenu andmisest, seega jäi üle loota vaid lähedaste ja tuttavate abirahale. Nii mähiti terved suguvõsad laenuvõlgadesse. Osa neist inimestest maksab laene veel tänaseni.

Riik käitus ebaõiglaselt

Veerand sajandi jooksul pole omandireformi valusad küsimused selgeks räägitud. Kuidas võis meie enda riik, kelle tuleku eest käidi kirikus palvetamas ja lauluväljakul laulmas, omaenda kodanikega niiviisi käituda? Stalinlikule küüditamisele on võimalik veel mingisugune seletus leida, et näe võõras riik ja diktaator. Kuid nüüd tegid sedasama ju omad. Vahe vaid selles, et kui „vunts“ deporteeris kahe tunni, siis meie omad kahe-kolme kuu jooksul. Ükski peaminister, president ega õiguskantsler pole julgenud valusat teemat uuesti avada.

Eelmine õguskantsler Indrek Teder nimetas Eesti Päevalehes (09.03.17.) sundüürnike kaitseaktsiooni isahane munetud munadeks. Sundüürnikele kompensatsiooni maksmine tähendaks Tederi arvates Eesti õigusliku järjepidevuse lammutamist.

Kodu kaotanute meeleolu on tõusnud

Vaatamata õigusmehe rängale solvangule, on kodu kaotanute perekondade meeleolu tõusnud. Eestil sai uue valitsuse, milles vasakvaade tugevam, kui varem. Keskerakonnal on veerandsajandi jooksul seisnud kõikides valimisplatvormides aukohal lubadus omandireformi ohvrite abistamiseks ja ülekohtu heastamiseks. Esimesed viljad on ka näha. Vabariigi valitsuse 2. märtsi korraldusega moodustati „Omandireformi mõjude ja lahendamata küsimuste analüüsi komisjon“. Avaistung ka peetud ja üürnike ettepanekud ülekohtu lahendamiseks komisjonile üle antud.

Komisjoni üheks tähtsamaks teemaks kujuneb kindlasti Eesti Üürnike Liidu (EÜL) kollektiivse pöördumise arutamine. Sellele pöördumisele ehk petitsioonile koguti 5200 allkirja ja need anti eelmise aasta lõpus Riigikogu esimehele Eiki Nestorile üle. Koos petitsiooniga soovitakse menetlusse anda ka „Omandireformi läbiviimisel tekkinud kahjude hüvitamise seadus“ eelnõu projekt. See on EÜLi enda koostatud ja ülekohut kannatanutega läbi arutatud dokument.

Komisjoni töö tulemusena esitatakse valitsusele ekspertiis omandireformi õiguslikkuse kohta ja ettepanekud kodu kaotanud peredele kahjude kompenseerimiseks. Siis jääb juba valitsusel otsustada, kas elame õigusriigis, kus on julgust sündinud ülekohut tunnistada ja soov seda heastada, või mitte.

Veel pole hilja tegutseda

Keegi on juba jõudnud hüüda, et hilja! Et liiga palju aastaid on mööda läinud. Kuid, pidage härrased! Restitutsiooni ja esimese vabariigi aegsete varade tagasi andmisega hakati tegelema pool sajandit pärast sõda. Üürnike mure on vaid veerand sajandi vanune. Pealegi kõik väljatõstmise aktid ja kohtutoimikud kenasti säilinud. Kui on poliitilist tahet, pole probleemi uurimisega suuri raskusi ette näha.

Aga raha? Siin tuleb taas lähiminevikku vaadata. Kuhu kadus riigivara erastamisest saadud tulu, omandireformi jaoks ette nähtud fondide raha ja nõukogude sõjaväelaste poolt mahajäetud tuhanded korterid? Kõik need summad on kellegi taskusse kanditud. Riigiametnike ükskõiksel heakskiidul! Nüüd tuleks reformi läbi viijate käest selgitust saada ja kadunud raha asemele uus leida.

Rahandusministeeriumi andmeil moodustati omandireformi käigus esitatud taotluste põhjal umbes 140 500 varatoimikut, mis sisaldasid 233 400 isiku nõudeid. Omanikele välja makstud kompensatioonide summa on ligikaudu 540 miljonit eurot. Tekib küsimus, et kui endistele omanikele see raha leiti, eks siis tuleb leida vahendid ka kodu kaotanute tarvis. Kui tagastamine oli eestlastele jõukohane, siis miks ei peaks ka tagastamise ohvrite abistamine jõukohane olema? Pealegi on see summa omanikele makstust väiksem.