Heimar Lenk: Savisaare aasta 2015
Kellest veel nii palju räägitakse? Keda veel nii põlastavalt vihatakse? Keda veel nii tuliselt armastatakse? Kelle partei kongressist veel tehakse televisoonis üheksa tunniseid otseülekandeid? Kellest veel lavastatakse tema eluajal tragöödia? Teist niisugust meil ei ole!
Mulle tundub, et Edgar Savisaare hindamisel, on Eesti avalikkus kaotanud reaalsuse taju. Alles äsja lubas Isamaa ja Res Publica juht Margus Tsahkna teha kõik, et Maarjamaast ei saaks Savisaare soovile vastav Venemaa pisike satelliitriik. Teised kordavad üdini kulunud fraase tema Venemaa lembusest. Keegi nimetab teda Eesti vaenlaseks, teine jälle naaberriigi mõjuagendiks. Muusikalis „Saviasaar" pandi ta kandma isegi Putini kasukat.
Kuid, kas keegi on näinud Savisaart Kremli koridorides ringi luusivat? Ei. Ta vaid peab mõne loengu Moskva kõrgkoolides või osaleb Peterbri kultuuripäevadel. On ta kohtunud Venemaa presidendiga? Ei. Kõik kiruvad Keskerakonna „koostöölepet" Ühtse Venemaaga, kuid enamik pole seda dokumenti internetis avanudki. Kui nad teeks seda, siis veenduksid, et tegemist on vaid kultuurikontaktide visiooniga, mille koondnimeks on pandud - ühiste kavatsuste protokoll. Koostöö leping Ühtse Venemaaga, mille sõlmimist pole Keskerakond oma juhatuse istungeil isegi arutanud, on muide olemas maailma ühekskümne riigi juhtparteidel.
Sisepoliitkas on Savisaarest tehtud hirmuäratav koletis, kelle vari ei lase sündida uut valitsusliitu ega pääseda troonile esimest naispeaministrit. Ninasarviku hirmus püsib jonnakalt koos vildakas kolmikliit, mis juba ammu stagnantide klubi meenutab. Sõnades mängiksid nad kõik oma rollid ümber, pööraks ehk ka näoga rahva poole, kuid ei saa. Tallinna linnapea oma 40 000 valija toetusega või 27 liikmega parlamendis, ei lase neid vabalt toimetada. Novembris toimunud Keskerakonna kongressi eel lasti lahti nutulaul partei tuleviku kohta. Kõik, nagu ühest suust, kukkusid halama, et miks ikka keskmehi valitsuses pole ja et vaid juhtiv kesknaine võiks nad sinna viia. Kongressil jäigi mulje, et partei on oma toetusega liidrile pooleks murdunud. Kuid avalikkus ei saanudki teada, et mitte erakond pole pooleks, vaid valijamehed nopiti maakondadest välja nii, et Savisaare pooldajad koju jäeti ja Simsoni omad Tallinna kutsuti. Must kihutustöö tehti ära pikkade nädalate jooksul, mil esimees voodis ränga haigusega maadles.
Meediast ei kadunud Savisaare nimi aasta jooksul hetkekski. Kas olid Tallinna tänavad libedad, või jätkus parteijuhil ülbust kolmikliitu lõhkuda. Ikka oli ta süüdi. Aasta lõpuks tuli lisaks ka veel kahtlustus korruptsioonis. Kuid vahepeal oli sündinud tõeline ime! Märtsi keskel ränga haigusega Tartu ülikooli kliinikumi viidud, neli ja pool kuud surmaga silmitsi seisnud ning surma võitnud mees, istus 5. augustil taas linnapea toolile ja 29. novembril valiti taaskord Keskerakonna juhiks. Hästi ütles Erkki Bahovski Postimehes: "Sõna otseses mõttes teistpoolsusest naasmine erakonna etteotsa. „Tagasitulek tähendab suurt sammu talle endale, kuid seisakut parteile," kirjutas Eesti Päevaleht arvamustoimetuse 2015. aasta tähestikus. Selge, et Savisaare tagasitulek poliitikasse sai halvaks uudiseks valitsusringkondadele ja mõjus šokina osale Keskerakonnast. Neile, kes määrasid valijamehi kogressile. „Savisaart tuleb säästa, las ta ravib ennast," ütlesid nad kongressile vastu minnes.
„See oli mulle ka tõeaasta. Selles kontekstis, kes on lähedased ja kes tulevad lähedale siis, kui
midagi vaja on," ütles Savisaar aastalõpu intervjuus Kesknädalale. Seda koges ka terve ühiskond. Viis tuhat inimest tuli Hundisilmale avaldama tunnustust oma poliitilisele liidrile, kui tal raskeks läks. „Kas me tahame või mitte, tal on jüngreid rohkem, kui kellelgi teisel," iseloomustas Postimehes kolumnist Ene Pajula Savisaart, kui ühte seitsmest silmapaistvamast eestlasest lõppeval aastal. Ratastool ja lõpmatu kriitika tema tegevuse arvel, pole suutnud seda meest murda. Isegi erakonna kõmuline ning ebademokraatlikuks nimetatud kongress ja parteiliidri kõne seal, mis tituleeriti nii eestivastaseks, kui venemeelseks, pole suutnud muuta toetust ei Savisaarele ega tema parteile. Samas kordab Toompea lossi ja NO99 teatri ühine laulukoor: Sa loobu võimust! Kuid, kuidas saaks ta loobuda, kui Keskerakond on ikka endiselt edetabelite tipus!
Ehk oleks aus nimetada lõppenud aasta Savisaare omaks? Alanud aastal aga võiks ühiskond alustada dialoogi selle kummalise mehega, kelle taolist meil teist ei ole! Mulle tundub, et Savisaarel oleks rahvale veel palju öelda, kui vaid poliitiline eliit teda kuulda võtaks. Iga neljas valija juba teeb seda.
