Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ning haridus- ja teadusministeeriumist saadeti hiljuti ametkondadele kooskõlastamiseks eelseisva kolme aasta Eesti kutseõppeasutuste õpilaste vastuvõtu plaan.
Kui 2003. aastal võeti Eesti ametikoolidesse õppima 13 500 noort, siis kolme aasta pärast, 2010. aastal asuks ametit õppima ühe kolmandiku võrra vähem ehk 9000 õpilast. Sedamoodi ametiõppijate vähenemist edasi planeerides lõpetatakse Eestis 2020. aastaks kvalifitseeritud tööliskaadri ettevalmistus! Kas see on planeerimise eesmärk?
Samal ajal meeldib meie juhtpoliitikutele majandusest rääkides rõhutada, et tootmine peaks olema innovaatiline, teadmispõhine ja teadusmahukas. Aga targu jäetakse ütlemata, kas ja kellega on seda tootmist võimalik teha.
Järgneva kümmekonna aasta jooksul lahkub Eesti tööturult aastas pöördumatult 11 000 inimest. Asemele tulijaid on tunduvalt vähem. Reaalselt väheneb Eestis töötegijate arv 2030. aastani kuni 150 000 inimese võrra. Kui lisada veel välismaale tööle siirduvad ligikaudu 50 000 inimest, võib tööjõu kadu olla kuni 200 000 inimest.
Need, kes kuni 2030. aastani Eesti tööturule sisenevad, on meil juba olemas ja neid on vähe. Osa käib lasteaias, osa koolis. Kuidas nende käekäik kutse- ja karjäärinõustamise plaanis edasi kulgeb, peaks eelkõige huvitama neid, kes vastutavad meie väikese riigi majanduspoliitika jätkusuutlikkuse eest. See ei tohiks ebaõnnestuda vale tööturupoliitika tõttu. Või planeerivad Eesti riigiametnikud sellega massilist välistööjõu sissetoomist?
Rahvusvahelisele turule tootvates töötleva tööstuse ettevõtetes – masinaehituses, metallide töötlemises, puidutööstuses, elektri- ja elektroonikatööstuses, kummi- ja plastikutööstuses – on praegu ametis ligikaudu 130 000 inimest. Need on ettevõtted, mis ei kurda eelolevate aastate tootmise languse üle, nende najal püsib suuresti praegune Eesti majandus. Need on sellised ettevõtted nagu Tarkon, Norma, E-Profiil, Paide Masinatehas, BLRT Masinaehitus, Loksa Laevatehas, Tarmetec, Lasertool, Tarmeko, Standard, Silmet, Viru Keemia Grupp jmt. Väidan, et 130 000 töötajaga oleks see tootmissfäär veel jätkusuutlik, suudaks säilitada ja edasi arendada vähemalt sajandivanuseid traditsioone, olla innovaatiline ja avatud uutele võimalikele tootmissuundadele. Traditsiooniliste tootmissuundade töötajate intellektuaalset kapitali tuleks võimalusel säilitada ja edasi arendada (paarikuuliste lühikursustega kvalifitseeritud personali ei koolita kõrgtehnoloogial baseeruva ja hästi tasustatud tootmise jaoks). See aitaks arendada rahvuslikku ja rahvusvahelist insenerimõtet ja kindlustaks tehaste tootearenduste elluviijad.
Vaatamata demograafilistele probleemidele ei tohiks Eesti kutseõppeasutuste õpilaste vastuvõtt (nii põhi- kui keskkooli baasil kokku) olla aastas väiksem kui 12 000 õpilast. Vaid sellisel juhul oleksid põhjendatud suured eurorahadega investeeringud kutseõppekeskuste nüüdisajastamiseks.
Eesti haridussüsteemi eripära on, et suur osa noori, ligikaudu 70 protsenti põhikooli lõpetajaid jätkab õpinguid gümnaasiumis, kus õpetatakse ainult üldhariduslikke aineid, valmistamaks noori ette kõrgkooli astumiseks.
Kaugel tööturu vajadustest
Ka minu kolleegid Euroopa Komisjoni nõuandekomitees on avaldanud imestust, kuidas Eesti koolisüsteem saab olla nii kaugel oma riigi tööturu vajadustest. Omapäraseks Eesti hariduse planeerimatuse nähtuseks ja riiklikult pealesunnitud lapsepõlve pikendamise näiteks ongi massiline gümnaasiumilõpetanute jätkukoolitamine ametikoolides. Näiteks jätkasid 2007. aastal 4300 keskkooli lõpetanud 18–19-aastast noort veel ametikoolides eriala õppimist, milleks kulub kaks-kolm aastat. Sadakond kõrgkooli lõpetanut jätkab viimastel aastatel tööturul hinnatud eriala omandamist ametikoolis. Saksamaal ja Soomes teevad noored sellised esimesed otsustused viis kuni kümme aastat varem ja jõuavad ka tööturule ning hakkavad teenima varem.
Hariduse struktuuri muutmine kutseõppe kasuks ja koolivõrgu korrastamine eeldaks laiemat avalikku arutelu ja teatud ühiskondlikku lepet teemal: kuidas edasi? Endine Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, uue nimega Eesti Koostöö Koda, on seda teemat käsitlenud, siin võiks neile olla avar ja tänulik tööpõld.
BLRT Grupi tootmisettevõtteid külastab aastas kümneid õpilasekskursioone, et näha ühte nüüdisaegset tootmisettevõtet. Ei tahaks, et praeguste tööturualaste planeerimisvigade tõttu peaksid paarikümne aasta pärast Eesti kooliõpilased lisaks Jõulumaa külastamisele külastama ka Soome tootmisettevõtteid, sest meil endil ei ole enam töötavaid tehaseid. Tasuline tööstusturism on Põhjamaades kasvav trend. Põhjala tööstusettevõtted kui sealsete riikide peamised maksumaksjad võtaksid meie kooliõpilasi ilmselt rõõmuga vastu. Ja ilmselt mitte ainult kui turiste.
