Heinart Puhkim: sotsiaaldemokraatia jätkuv nišistumine või taassünd?
Poliitikaanalüütikud ennustasid valijaskonna sotsiaalse mõõtme toetuse suurenemist. Mõned käredamad nimetasid seda koguni : Eesti valmistub vasakpöördeks ! Sotside valimisloosungiks oli „ Inimeste eest, " mis pidigi tekkinud poliittühimiku täitma. Kahjuks oli vahetult valimiste eel selge, et mingit valimisvõitu ei tule, sest ei suudetud anda sisu nii suurele rahva toetusele. Tulemus jäigi oodatust poole väiksemaks. Ainult viisteist kohta Riigikogus. Valijate võimalik toetus hajus kuhugi ära. Miks ja kuhu ? Kuidas edasi ? Ega ometi jätkuvalt mõõdukalt ? Tundub, et küsimusi on. Aga vastuseid?
Õppigem naabritelt. Meile tuttavates Põhjamaades on heaoluühiskond, kuhu nooremad rahvuskaaslased massiliselt emigreeruvad, põhiliselt üles ehitatud sotsiaaldemokraatlike parteide eestvedamisel. Varasemalt töölised, praegu lihtsalt palgatöötajad annavad sotsiaaldemokraatidele kindla toetuse. Kui parempoolsed või liberaalid liigselt rahamaailma teenistusse asuvad on selge, et sotsid hääletatakse valitsust tegema nagu legendaarse Olaf Palme ajal. Järjekordselt said Rootsi sotsiaaldemokraadid eelmise aasta valimistel rahvalt mandaadi ja koos Rohelistega asuti valitsema. Endise ametiühinguliidri Stefan Löfveni juhtimisel. Julgelt ja vähemusvalitsusena. See ei takistanud rahandusminister Magdalena Anderssonil äsja tegemast otsust : kuna rootsi pangad on alamaksustatud kaalutakse uue finantstegevuse maksu sisseseadmist, mis võib seisneda nende käibemaksustamises. Selge ja valijate poolt üheselt mõistetav seisukoht, sest Rootsi majanduse areng on Euroopas varsti Saksamaa tasemel. Parempoolsed ei kiirusta uusi üldvalimisi esile kutsuma. Selle tulemusel võib sotsiaaldemokraatide toetus veelgi suureneda.
Kahjuks on Eestis välispankade maksustamine tabuteema. Meil ei julgeta finantssektori eraldi maksustamise teemat isegi nimetada. Kohe algab reformierakondlik hädakisa : appi, panku hakatakse natsionaliseerima ! Ja sotsidel ei jätkuks kahjuks kompetentsust ja erialaspetsialiste, kes olukorda selgitaksid, reformierakonnale vastu astuksid, teemat üleval hoiaksid ning rahva suurema toetuse kindlustaksid.
Ahtake toetus
Toetuspind on ahtake. Sotsid on ennast kahjuks mänginud üpris kitsasse poliitilisse nišši. Viimase pooleteise aasta peamisteks saavutusteks on kooseluseaduse promomine, naisõiguslaste seismine Tammsaare pargis plakatitega „ tilliga ja tillita , " ettevõtetele statistilise kohustuse kehtestamine naistega teostatava töö osas jne. Ega selles töös ju miskit halba ole. Aga kahjuks ongi sellest saanud sotside põhisõnum rahvale ! Valijate jaoks ei ole see praegu kindlasti peamine, sest naiste võrdõiguslikkuse küsimus lahendati üldjoontes juba ammu aega tagasi. Näiteks esimene kutseline eesti naispoeet Lydia Koidula luuletas juba 150 aastat tagasi, Anna Haava kirjutas võrdselt meespastoritega muusikat ja mängis orelit 100 aastat tagasi, Minna Klement juhtis kõrgkooli 50 aastat eest, naistraktoristid ka kombainerid peavad seniajani oma kokkutulekuid. Seega võiksime Brüsselist pealepressitavat naisõiguslust võtta ehk natuke kergemalt, sest see ei oleks Eestis ehk praegu ühe parlamendipartei põhiteema. Võiksime ehk rohkem tegelda laiemat toetuspinda omavate probleemide leidmise ja nende lahendamisega. Vähem pendeldada poliitilisel parem vasakskaalal või eliidi ja igasugu vähemuste vahel.
Jumalale tänu, et meil on olemas poliitikutest absoluutsed oma ala professionaalid Heljo Pikhof ja Helmen Kütt, kes enne valimisi lastetoetuse tõusu 19 eurolt 45 euroni ära tegid. Õnneks on meil olemas majandusminister Urve Palo, kes saarte vahelise parvlaevaühenduse monopoli ära lõhub. Aga kahjuks
peab ta tegutsema kõhedas üksinduses kui koalitsioonipartneri raskekahurvägi on asunud teda majutusasutuste käibemaksudebatis maha materdama. Kahjuks ongi ta meie partei tippjuhtkonnas vist ainuke pärismajandusspetsialist. Selle ilmekaks näiteks oli peaministrikandidaatide valimiste eelse õhtu teledebatt. Saatejuht püüdis sotse aidata ja esitas kolm korda erinevas sõnastuses küsimuse : milline on teie erakonna majandusprogramm. Ja kolm korda sai ta vastuseks : inimeste eest. Majandussõnum ongi meil vist selline veits laialivalguv ja segane. Nagu hiljuti ilmnes isegi lihtsat hambaravihüvituse korda ei osata esimese korraga kõigile arusaadavalt ära seletada. Aga meie oma absoluutne rahandusspetsialist, endine Maksuameti peadirektor Ardo Ojasalu on võimetekohasemalt rakendamata ja kuuldavasti kaasatud ühe teise partei majandus ja maksuprogrammi kohendama ! Ta oleks vist ainuke, kes võrdväärselt absoluutsete tippude nagu näiteks Indrek Neivelti, Rainer Katteli, Jürgen Ligi ja Aivar Sõerdiga sobiks ühise laua taha päris maksudebatti pidama. Või arutlema teemal kuhu eesti pensionifondide miljardid eurod paigutada. Erinevalt kõigist teistest parteidest ei oska sotsid kasutada erinevate elualade spetsialistide kompetentsi ja sellest on väga kahju.
Otsigem liitlasi. Praegu võiksid meie partnerid ja liitlased olla ametiühingud. Neil on oma kindel toetajaskond ja probleemid millede lahendamist nad taotlevad. Transporditöötajatel tööaja ja tunnipalga küsimused. Egas ilmaasjata igal kuul mõni bussi või rekkajuht tööajal ülekurnatusest roolis kokku kukku. Kaubandus ja teenindustöötajad töötavad suurtes rahvusvahelistes kaubakettides tihti keskööni ja alampalgal, mille eest pereemal pole võimalik ära elada. Peaksime julgema alampalga saajaid teadma ja neid ühendama. Isegi pangatöötajad tegid oma ametiühingu. 1. mail toimus sotsidele armsas Tammsaare pargis ametiühingute poolt korraldatud perepäev, kus sotside juhtidest oli kohal vaid endine legendaarne ametiühingujuht, praegune teine mees riigis, härra Eiki Nestor ja esines ansambel Zetod. Kahjuks jätsid sotsidest parlamendisaadikud kasutamata poliitiliselt innovaatilise võimaluse esinemaks seal oma bändiga ! Teha avalikult ja ilma võltshäbita seda mida hästi osatakse.
Ei kõneta
Eesti majanduse arengumootor on töötlev tööstus, kus ametis ligikaudu 130 000 inimest. Kõik ei mahu infotehnoloogia ja biomeditsiini marjamaale. Rääkisin enne valimisi mitme masina ning metallitööstuse juhi ja töölisega Koplis, Vana-Narva maantee tööstuspiirkonnas, Suur-Sõjamäel, Jüris ja Männikul. No ei kõneta neid kahjuks meie praegune sotsiaaldemokraatia: „ Teil puuduvad inimesed, kellega meie probleemidest tõsiselt rääkida." Jätan tsiteerimata mahlasemad väljendid, millega mind päriselt kostitati. „ Pehmod olete, " oli üks pehmemaid ! Miks ei võiks sotsid kinni haarata kodumaise insenerimõtte taganttõukamisest ja tootearenduse jõulisemast toetamisest. EAS või Arengufond võiks selgesõnaliselt selles suunas tööle panna. Näiteks on Palmse Mehaanikakojas välja arendatud unikaalne kodumaine metsatehnika tootmine ja ettevõtte omanik Anti Puusepp ütleb, et tal on häbi omakandi töömeestele alla 2000 eurost palka maksta. Kahjuks on sellised ettevõtjad pigem erandiks. Keegi peab julgema Eestis välja ütelda, et iga välismaine alampalga pearahakütt ei ole veel kauaoodatud investor !
Aitab laveerimisest. Sotsiaaldemokraatia ellujäämise üks võtmeküsimus on koostööoskus Keskerakonnaga. Jätta esialgu kõrvale, mis meid eristab ja vastuvõetav pole, sest ühisosa on tunduvalt suurem. Valimiste eelsed väljaütlemised, et me ei tee koostööd Edgar Savisaare või Keskerakonnaga on toonud meile ainult tagasilööke. Mõnel erakonna juhtpoliitikul oleks vaja lõpuks üle saada poliitikasse tuleku sünnitraumast. On ainult aja küsimus kui Reformierakond selle küsimuse enda kasuks lahendab. Kiirelt ja tseremoonitsemata nagu neil tavaks.
Ei ole välistatud, et enne järgmisi valimisi tekkib uusvasakpoolne või vasakliberaalne erakond, kes vasakult sotside kandepinda veelgi ahendab. Siis langeks Riigikogu saadikute arv alla kümne. Kuigi erakonna juhatuse liikmete Toompeale saamise kindlustaks ka selline toetus. Mis mõnede püsiklientide arvates võiks ehk kestagi aegade lõpuni. Kuigi sellist mõõdukamaitselist mugavustsoonis ennastimetlevat sotsiaaldemokraatiat ei sooviks mina ja paljud erakonnakaaslased näha. Ehk osatakse
mai lõpul toimuval suurkogul teha otsuseid peatamaks allakäik ja erakonnast lahkumine. Nüüd on meil erinevalt teistest erakondadest kaks juhatuse esimehe kohale kandideerivat meest aga kahjuks veel ei ühtegi naist. Uues valitavas juhatuses võiksid üle poole liikmetest olla mitte praegused ministrid ja Riigikogu liikmed. Senine mõõdukas sotsiaaldemokraatia ja nišistumine ei ole meile erilist edu toonud.
