HELDUR MEERITS: Töötajaid napib
Rosolje on küll tore toit, Guardiani andmetel suisa Eesti rahvustoit, aga üksnes õigetest ainetest ja õiges vahekorras kokku segatult. Nii tulekski hoolega silmas pidada, milliseid tagajärgi on kaasa toonud madal intressitase, mida tööjõu vaba liikumine ning kuhu viivad meid demograafilised protsessid.
Lisaks õigele majanduspoliitikale on Eestil olnud ka kõvasti õnne. Meenutagem, et pärast iseseisvumist õnnistati meid mitme sooja talvega, mis päästis valitsust suuremasse võlakoormasse jäämisest. Umbes samasuguse vedamise hulka tuleb liigitada ka nn vana Euroopa majanduslik paigaltammumine.
Kõigepealt tõi see kaasa vana Euroopa ettevõtete kõrgendatud huvi tootmine odavamatesse piirkondadesse, sealhulgas ka Eestisse üle tuua. Majanduse elavdamiseks alandas Euroopa keskpank kuni viimase ajani laenuintresse. Kuna me impordime valuutakomitee süsteemiga ka intressitaset, andsid soodsad intressid meie majandusele ka lisakiirenduse.
Praegu raha veel jätkub
Tarbijate rahaküllusega samaaegselt läks töötajatele uks Euroopasse peaaegu pärani lahti. Lisaks veel nafta ja muude toorainete hinnatõus, kokkuvõttes hinnatõus peaaegu igal rindel. See, et hinnad ja palgad käivad suures plaanis käsikäes, kuulub aabitsatõdede hulka. Praegu jätkub raha veel kõigil, nii ostjatel kaupade-teenuste eest maksmiseks kui ka tööandjatel palkadeks. Selle ringi pidurdumine on laenuintresside tõusuga juba alanud, kuid mitte veel silmaga nähtav.
Mõlemad tegurid – nii intressitase kui ka tööjõu vaba liikumine – avaldavad tööandjatele suurt survet. Koos palkade ja hindade tõusuga kasvavad kulud ja ühel hetkel pole tarbijal enam raha kogu seda ilu kinni maksta. Palgad on viimastel aastatel sedavõrd järsult tõusnud, et kõik ettevõtted ei suuda uute oludega kohanduda. Ettevõtjail on küll õigus, et riik pole kutseharidussüsteemi arendamisel erilist edu suutnud saavutada, aga eesolevad muutused toimuvad haridussüsteemi arengust sõltumatult.
Senikirjeldatu rääkis muutustest, mis toimisid-toimivad paar aastat minevikku ja samapalju tulevikku vaadates. Samal ajal häirib meie majanduse pikaajalisi väljavaateid hoopis tõsisemalt noorte ja vanade suhte muutumine. Praegu näeb meie rahvastikupüramiid pildil välja räsitud kuusepuuna, s.t noori on rohkem kui vanasid. Aastal 2050 kujutab rahvastikupüramiid endast aga puravikku, kus pensioniealiste aastakäigud on palju suuremad kui noored põlvkonnad. Kui praegu töötab ja maksab makse 1,8 töötajat ühe pensionäri kohta, siis 2050. aastaks on neid järele jäänud vaid 1,27.
Kuusepuust saab puravik
40-protsendine vähenemine ei tundu aastakümnete peale jaotatuna just väga suur – ehk saaks tööviljakuse kasvuga vähenemist tasa teha? Paraku jääb see tühjaks lootuseks.
Kõigepealt kasvavad tööviljakusega koos ka palgad ja elustandard. Samad ootused laienevad ka pensionäridele. Teiseks, tööviljakuse tõusu kaudu rahvastiku vananemisest tulenevaid probleeme finantseerides peab vajaliku raha kuidagi ka maksudena kätte saama. Juba praegu ei peeta sotsiaalmaksu määra tõstmist võimalikuks, sest mõju konkurentsivõimele ja tööhõivele oleks laastav. Kuidas see oleks siis võimalik tulevikus?
Tööjõu vaba liikumise ärakeelamine on sama võimatu kui hambapasta tuubi tagasitoppimine. Ometigi on Eesti kandnud siin peamiselt kaotusi, sest töötajad (loe: maksumaksjad) lahkuvad ja asendajaid leidub vähe. Siin võib tööviisadest tõepoolest abi olla.
Ent selle kõrval vajame ka noorte inimeste väikest, kuid püsivat juurdevoolu Eestisse. Nii Rootsi, Saksamaa kui ka Ameerika Ühendriigid võtavad meeleldi vastu hea haridusega noori inimesi. Pole oluline, kas tullakse Indiast või Eestist. Ilmselt peavad probleemid majanduses muutuma üliteravaks, enne kui “tavaline valija” muudatused heaks kiidab.
Enamik poliitikuid mõtleb parimal juhul nelja-aastase valimistsükli ulatuses, rahvastiku vananemine on aga aastakümnete pikkune protsess.
