Üleeilegi kogunes meie aeda rahvusvaheline, eestlastest ja hispaanlastest koosnenud žürii ja hispaanlasi ei esindanud mitte mugavas „Eurovisioni eas” kodanikud (nagu meie ise), vaid napilt üle kahekümnesed noored. „Kui Hispaania ei võida, siis võidab Eesti!” olid nad veendunud.

Internetikommentaariumis levis Ott Leplandi kohta nali, et tegu on siinse ülipopulaarse laulja ja näitleja Dani Martini kaksikvennaga.

Siinse riigitelevisiooni kommentaator nimetas Oti laulu imekauniks ballaadiks ning lõpuks me ju sõbralikult punkte vahetasimegi: kuus punkti nelja vastu, pikka aega jooksvas edetabeliski kõrvuti eksisteerides.

Seda meelt, et Oti laulu hispaaniakeelne versioon „Escu-
cha” väga veenvalt ja aktsendivabalt välja kukkus, oleme kõik endiselt.

Pikantne „kuula”

„Kuula”-nimelise lauluga ilma teha üritades satukski Ott Lepland hispaaniakeelsetes riikides pisut pikantsesse situatsiooni, sest samamoodi häälduv sõna „culo” tähendab ei vähemat ega rohkemat kui… perset. Meie poja hispaanlannast tüdruk kutsub Otti raudse järjekindlusega nüüd senjoor Culoks.

Telekommentaatoril jätkus siiski rohkem pieteeditunnet ja ta avaldas arvamust, et eesti keeles laulmine on väga ilus.

Hispaanlased ise on Eurovisionil pea alati oma keeles esinenud. Olgem ausad, ega neid võõrkeeli kõnelevaid inimesi 400 miljoni pealise keeleruumi esindajate hulgas ülearu palju olegi.

Kui viimastel aastatel on Hispaania võistlusele saatnud mõne teise kategooria tähekese või lihtsalt veidriku (Rodolfo Chikilicuatre osutas aastal 2008 labase huumori kategoorias Kreisiraadiole täiesti väärilist vastupanu), siis tänavu läkitati Bakuusse Pastora Soler, keda raadiote saatejuhid nimetavad üheks „meie riigi suuremaks hääleks”. Ootused olid kõrgele keritud ja kümnes koht mitte just päris nende vääriline.

Muide, viimati oli Hispaania oma edus sedavõrd veendunud kümme aastat tagasi, kui lõppvõistlus toimus Tallinnas ja hispaanlasi esindasid selle riigi siiani kõigi aegade vaadatumast telesaatest, talendiotsingukonkursi „Operacion Triunfo” inkubaatorist koorunud noored lauljad.

Eesti ei teadnud (tegelikult ei tea vist siiani), et neist haledaid tantsuliigutusi teinud ja „Europe’s living a celebration!” hõikunud taustalauljatest saavad megatähed, kelle plaate müüakse hispaaniakeelsetes riikides praegu miljoneid: David Bisbal, kes on muu hulgas laulnud duette näiteks Rihanna ja Miley Cyrusega. David Bustamante, kelle kohta raadiosaatejuhid samuti ütlevad „meie riigi suuremaid hääli” (muide, tema ja tänavuse Eurovisioni esindaja Pastora Soleri duett nimega „Bandera Blanca” valitseb praegu siinseid edetabeleid). Chenoa, kelle muusikalised saavutused jäävad umbes samasse järku…

Häälduslikult lähedased

Ilmselt on see naiivne ja idealistlik idee, ent kui Eesti ja Hispaania muusikalised eelistused niivõrd hästi kattuvad, kui hispaania keel on häälduslikult eesti keelele küllalt lähedane, et selles laulda (NB! Ärge iial kuulake näiteks ABBA või Roxette’i hispaaniakeelseid plaate! Kogu lugupidamise juures klassikute vastu: need on piinlikud!), siis mõte mingit sorti laulusillast, näiteks ühe riigi muusikute transportimisest teise, oleks ju päris erutav?

Nii Eestis kui ka Hispaanias luuakse heal tasemel poppi ja pagana kahju oleks, kui teadmised kummagi riigi muusikatööstusest piirduksidki vaid Kreisiraadio või Rodolfo Chikilicuatrega.