Helen Eelrand: lasteikaldus lasteparadiisis ehk Madal sündimus ei ole veel maailmalõpp
Hispaaniat võib kahtlusteta pidada üheks lapsesõbralikumaks riigiks maamunal. Ometi langes sündimus lõppenud aastal madalaimale tasemele alates 1941. aastast ehk ajast, mil on peetud ametlikku sünniregistrit.
„Ayyyyyyy mi chiquitin!” („Oh sa mu pisike!” – toim) Taoliste hüüete ja muude loendamatute hellitussõnadega kostitavad hispaanlased kõiki lapsi, nii omi kui ka võõraid. Pole vahet, kelle perest, mis rassist või ilmanurgast nood pärit on, oma paid, kallid, musid ja pulgakommid saavad nad kätte ka võhivõõrastelt. Kauplusesse või baari sisenedes (jah, Hispaanias käivad ning teinekord ka kasvavad lapsed sündimisest peale baarides) võidab laps kogu tähelepanu, temaga mängivad ja teevad nalja ühtviisi nii teenindajad kui ka kõrvallaua tädid-onud. Erilise hellusega suhtutakse puuetega lastesse.
Soojemat (nii kliima kui ka suhete mõttes) ja turvalisemat keskkonda on ühele pisikesele inimesele raske ette kujutada. Võin seda väita, sest minu lapsed on suure osa oma kasvueast veetnud just siin. Kiusuvaba koolikeskkond, avala pilguga täiskasvanud ja elementaarne üksteisest hoolimine on selle tagajärg.
Ometi sünnib Hispaaniasse lapsi järjest vähem, 2018. esimese poolaasta jooksul oli see arv 179 794. Olles samal ajal Euroopa pikaealisim rahvus, on surmade arvu kasv rahvastiku vananemise tõttu paratamatu ehk iibesaldo oli miinuses 46 590 inimesega.
