Helen Rekor: meie pidu, meie jääme

Erilisi tundeid tekitab meie rahvapidu... Meie südamed tuksuvad ühes rütmis, meie südame leegid ühinevad ja muutuvad üheks suureks kullakeraks – me oleme üks.

Selleks korraks on meie eestluse karikas jälle täidetud. Mul on lihtne palve: hoidke seda karikat, püüdke hoida seda tunnet, mis tekkis peo käigus. Meid, eestlasi on väikene pihutäis, kui võrrelda meid maailma rahva hulgaga, aga me kestame ja jääme, kui meist igaüks hoiab seda ühtsuse tunnet oma hinges.

Imetlusväärne, kuidas noor eesti mees võtab noore eesti naise oma kätele ning tõstab ta endast kõrgemale ja vaimustub oma partnerist. Imetlusväärne, kuidas lauljad tõstavad oma pilgu taeva poole, kust vaatavad vastu meie esiisad ja -emad, kes annavad oma jõudu ja paatost meie isamaalistesse lauludesse, meie oma emakeeles.

Aitäh meie noortele tantsijatele ja lauljatele. Iga noorus on omanäoline ja kordumatu, erinev sellest, mis oli emadel-isadel, vanaisadel-vanaemadel. Peabki olema teistsugune. Laseme olla noortel just sellised, nagu nad olla soovivad, sest ainult siis on neil lihtne mõista ja austada elukogemust ja õpetusi, mida jagavad õpetajad, emad-isad, vanaemad-vanaisad.

Kui võimsad me oleme – me räägime tunnete keeles – silmad vees ja sõnu polegi tarvis. Aitäh, eesti rahvas! Me jääme!