Heljo Pikhof: miks peab perevägivalla ohver lahkuma kodust, kuid peksja võib seal telerit edasi vaadata?

 (131)

Kisma-1-10
Pilt on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

See, et naistevastase vägivalla ja perevägivallaga teemad on kerkinud viimastel nädalatel avaliku arutelu keskmesse, annab jõudu kõigile, kes on olnud aastaid toeks ohvritele ning seisnud selle eest, et Eesti kodudes oleks vähem vägivalda.

Läinud aastal seadustas riigikogu vägivalla ohvritele erinevate teenuste pakkumise koos riikliku rahastamisega ja kiitis heaks Lanzarote konventsiooni.

Täna oleme astumas parlamendi saalis seaduseelnõu esimese lugemisega jõulist sammu Instanbuli konventsiooni ratifitseerimise ja naiste parema kaitsmise suunas, kui me viime Eesti õiguse kooskõlla konventsiooni nõuetega.

Karistusseadustiku ja välismaalaste seaduse muudatused kriminaliseerivad naiste ahistava jälitamise, naise suguelundite sandistava ümberlõikamise ja sundabielu. Lisaks muutub kuriteoks inimkaubanduse ohvrilt seksi ostmine.

Aga on igati põhjust edasi arutleda selle üle, mida oleks vaja veel muuta meie õigusnormides, suhtumises ja mõttelaadis.

Kui keegi märatseb baaris, kohvikus, bussijaama ooteruumis või ühissõidukis, siis palutakse tal lahkuda või visatakse ta välja, vajadusel ka politsei abil. Ja pidevaid rahurikkujaid ei pruugita hiljem enam sisse lastagi. Ent rahurikkuja kaaskodanikel, näiteks mõne kohviku klientidel, ei paluta lahkuda.

Kui aga vägivald toimub oma pereliikmete vastu, siis pakutakse ohvrile võimalust lahkuda – minna varjupaika. Vägivallatseja saab 48 tunni pärast tagasi tulla, kus tal on võimalus vägivallaga jätkata või politsei väljakutsumise eest pereliiget „karistada“ või lihtsalt telerit edasi vaadata.

Samal teemal:

Miks peab ohver oma kodust lahkuma ja otsima koos lastega pelgupaiga, aga peksja saab seal edasi elada? Kuna vägivalla pealtnägemine on otsene vägivald laste vastu, siis kuidas mõjub kodunt põgenemine niigi šokis ja traumeeritud lastele?

Politsei peaks saama hoopis õiguse vägivallatseja kodunt ära saata, keelata talle tagasitulek ja kehtestada vähemalt paariks nädalaks lähenemiskeeld. Ohvrile tuleb aga tagada oma kodus turvalisus, teda tuleb nõustada, sealhulgas psühholoogiliselt, ja kindlustada õigusabiga. Samuti on vaja tegeleda vägivalla toimepanijaga.

Selline süsteem eeldab tihedat koostööd politsei ja tugiteenuste pakkujate vahel. Vägivallatseja eemaldamist ohvrist ja kodunt ning pikemaajalist „jahtumisperioodi“ on edukalt rakendatud Austrias, Saksamaal, Hispaanias, Tšehhis, Sloveenias, Hollandis, Šveitsis ja Lätis. Loomulikult võib ohver minna ka varjupaika, kui ta pole oma edasises turvalisuses veendunud.

Lisaks peame juba lähitulevikus jõudma selleni, et professionaalset abi saaksid ka need naised, kes kannatavad oma partneri psüühilise ja vaimse vägivalla all. Nii saaks Eesti täita ühe Istanbuli konventsiooni nõude: kaitsta kõiki ohvreid igasuguste edasiste vägivallaaktide eest.

Mõistagi on naistevastase vägivalla tõkestamisel suur roll tõhusamal teavitamisel, ennetamisel ja koolitamistel, et muutuks paljude meeste vildakas mõtteviis ja suhtumine. Kahetsusväärselt on ikka veel arvukalt neid, kes peavad naistevastast vägivalda pseudoprobleemiks.

Kas vahel ei anna see, kuidas kõrvalseisjad vägivallast räägivad, vägivallatsejale õigustust oma vägivaldsele käitumisele? Naiste vastu suunatud vägivalla põhjuseid otsitakse sageli vägivallatseja lapsepõlvest, süüdistatakse tema karme vanemaid või halbu sõpru, üritades nii jõhkardit välja vabandada.

Kui kauplusevaras vahele jääb, siis ju ei väideta, et kaupmees on ise süüdi, sest pani kaubad ahvatlevalt kättesaadavale kohale. Vägivalla puhul on aga väga kerge tulema ütlus, et naine „näägutas“, „irises“ või „saagis“ ehk provotseeris paarisuhtevägivalda.

Ilmselt just seetõttu ongi 42% meestest arvamusel, et naised saaksid vägivalda ära hoida, kui nad „oma suu kinni hoiaksid“. Iga kuues–seitsmes mees leiab, et naised kutsuvad ise oma provotseeriva käitumisega mehi vägivallatsema, et pälvida teiste kaastunnet. No kuulge, kes ometi tahab kogeda alandamist, sõimu, ähvardamist või löömist ainuüksi selle nimel, et leida kusagilt väljapoolt kodu kaastunnet?

Naistevastase vägivalla teema ilmselgelt ärritab, sest seda püütakse sageli summutada lausekatkega „mehed on ka ohvrid“ ja miks neist ei räägita. Jah, juhtub.

Näiteks 2014. aastal küsitleti enam kui 2000 meest, kellest kuus olid paarisuhtes kogenud vägivalda. Samas tunnistas iga kümnes, et on olnud ise vägivaldne (Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring, 2014).

Ei ole need vägivaldsed mehed tulnud sugugi Marsilt – nad on kasvanud meie ühiskonnas. Nii tulekski meil kokku leppida, kuidas õpetada poistele, noormeestele ja meestele, et vägivald ei sobi mehelikkusega kokku. Ühiskonnas peab maad võtma arusaam, et naistevastasel ja peresisesel vägivallal puudub igasugune õigustus.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare