Link kopeeritud!

Helle-Moonika Helme: jäle, kuidas võimuerakondade esindajad poevad õõnsaid poose võttes Mart Laari selja taha

 (356)
Helle-Moonika Helme, EKRE
Helle-Moonika HelmeFoto: Priit Simson

Mul on hea meel, et puuetega inimeste teema on tänu Delfile avalikkuse huviorbiiti tõusnud. Ja sedakorda hoopis teistlaadi võtmes. Teema tõstis tegelikult üles mõned päevad tagasi Jürgen Ligi, kes avaldas kahtlust, kas president Kersti Kaljulaidi poolne pakkumine, et Eesti Panga nõukogu juhina jätkaks Mart Laar, on ikka adekvaatne otsus. Lisaks sellele, et juba mitmes kord paistavad presidendi personalipoliitikas tema IRLi tausta kõrvad, tekitab küsimusi ka Mart Laari tervisliku seisundi mittearvestamine niivõrd vastutusrikkal kohal. Ja seda päris tõsiselt.

Tavamõistuse seisukohalt võttes peaks selline ametikoht olema täidetud pigem ühe tegusa ja tugeva finantsanalüütikuga, kes niipalju, kui Euroopa Liidu ja eurotsooni ühistes ettevõtmistes üldse võimalik on, siiski meie huvide kaitsmisel ka kaasa rääkida suudaks ja oskaks. Mitte reserveeritud sinekuuriks IRLi endisele esimehele, kelle tegevuses juba peaministrina leidub küsitavusi finantsmaailma mittetundmises.

Meenutagem kurikuulsat rublamüüki, Iisraeli relvatehingut ja tuntud ütlust likviidsuse likvideerimisest. Rääkimata hulgast riigile ja rahvale selgelt kahjulike erastamistehingute toimepanemisest, põllumajanduse ja maaelu hävitamisest ning palju kannatusi põhjustanud ja siiamaani kestva ebaõigluse taaga all elavaid inimesi puudutavast omandireformist.

Ma ei mõista tegelikult üldse, miks peab kedagi pelgalt mingite minevikuteenete eest ekstra poputama. Kui nii võtta, siis on meil ka teisi endisi peaministreid, kes kõik suuremal või vähemal määral vääriksid selliseid sinekuure ja sissetulekut. Rääkmata sellest, et üks teine endine peaminister on samuti ratastoolis, kuid selle asemel, et lasta tal vähemalt rahulikult oma elu elada ja asju klaarida, on tema mõnitamine avalikkuses kujunenud juba vaat et elunormiks. Mart Laari enda eetilisusele annab aga kõige suurema hinnangu see, et ta omal ajal sellesama, teise ratastoolis oleva endise peaministri pildi pihta pumppüssist tuld andis.

Samal teemal:

On kahetsusväärne, et mu muret ja kahtlusi Mart Laari hakkamasaamisel Eesti Panga nõukogu juhina laiendati kohe puuetega inimeste teemale laiemalt, kuid olgu - kuna see teema väärib tõepoolest käsitlemist, siis valdkonda päris hästi tundvana olen valmis seda lahkelt tegema.

Ajal, kus kümned tuhanded puuetega inimesed Eesti vabariigis peavad igapäevaselt väga napilt toime tulema, kus iga natukese aja tagant võime meediast lugeda, kuidas puuetega inimeste toetusi kärbiti jälle, kus töövõimereformi läbi viivad ametnikud nagu Jeesus Kristused jalutuid ja lamajaid seadusi tõlgendades töövõimelisteks määravad, solgutades neid komisjonide ja perearstide meelevallas, justkui oodates, et seeläbi halvatu ühel päeval oma voodi võtab ja kõnnib - sellises olukorras demonstreerida hoolivuse ekvivalenti ühe ratastoolis endise peaministri hoidmisega vapiloomana kõrgel positsioonil, see on silmakirjalik ja vale.

Olen ise olnud oma elust 13 aastat puudega inimese hooldaja, lükanud ratastooli, vahetanud mähkmeid, jooksnud erinevate instantside vahet, et kätte saada neid väheseidki abimeetmeid, mida puudega tavainimesele hädapäraselt võimaldatakse. Olen üllatusega keset suve teada saanud, et soodustusega hooldusvahendeid enam ei saa, sest terve aasta rahad on juba otsas. Olen kuulnud Invaru poes järjekorras istudes pealt ratastoolis naise kurba juttu sellest, kuidas ta tunneb, et on kõigile koormaks ning ei taha enam elada. Peale töövõimereformi jõustmist näinud oma silmaga, kuidas invainimestelt see vähenegi toetus, mis enne oli, ära võeti ja selle asemel sunnitakse neid minema tööle, mida ei jätku tervetelegi.

Tallinna linnas on sotsiaalkorteri järjekorras üle tuhande inimese ja linna käed jäävad siin samuti lühikeseks. Tulemuseks on hädas inimesed, kelle inimväärikust igapäevaselt jalge alla tallatakse. Mu sclerosis multiplexi põdev ema jäi ilma rohtudest, kuna lõpuks enam ei jaksanud iga natukese aja tagant käia suurhaiglas end näitamas, et veeta seal tunde köökus seljaga ratastoolis. Mu vanale isale ei leidunud keset talve kohta hooldekodus, et suveni vastu pidada. Paluti aasta oodata, siis ehk....Kahjuks elas ta vaid kuu aega ja suri ilma selle võimaluseta. Mu insuldi läbi põdenud ja pimedaks jäänud ämm elas viimased viis aastat meie juures ja mina olin see, kes teda pesi, toitis, aitas ja tema varbaküüsi lõikas. Ma võiksin jätkata veel ja veel. Isiklikke kogemusi ses osas jätkub.

Loe veel

Ja siis tulevad Tõnis Mölder, Inara Luigas, Kalle Muuli, Helir-Valdor Seeder ja teised, kes kõik valitsuserakondade poliitikutena mingil viisil on puuetega inimeste olukorra eest vastutavad, mulle nina peale hõõruma hoolimatust ja inkrimineerima seda, mida mu sõnades pole kunagi olnud – nimelt ülbust ja üleolekut puuetega inimeste suhtes. On lihtsalt jäle, kuidas võimuerakondade esindajad, kelledest tegelikult sõltub tuhandete puuetega inimeste ja nende hooldajate toimetulek, poevad õõnsaid poose võttes Mart Laari selja taha.

Kas te aru ei saa, et häbi peab olema teil endil, sest ajal, kui meie tuhandete puuetega inimeste arvelt optimeeritakse ja kröönitakse, pakutakse mõnele, kelle kaasabil ongi Eesti riik sellisesse seisu viidud, erilisi privileege. Eesti Vabariigi president peaks IRLi vapiloomaaia patrooniks olemise asemel seisma kõvahäälselt ja suuresõnaliselt pigem nende kümnete tuhandete tavaliste eesti inimeste eest, kes riigi hakkamasaamatuse tõttu elurataste vahele on jäänud. Vaat see oleks tõeline hoolimine ning puuetega inimeste õiguste teostamine, mida me kõik ootame.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare