Link kopeeritud!

Hendrik Arro: president Päts väärib kindlasti monumenti

 (99)
Küsitlus Lääne-Virumaal - Konstantin Pätsi ausammas Toompeale - ei või ja
Küsitlus Lääne-Virumaal - Konstantin Pätsi ausammas Toompeale - ei või jaFoto: Sven Arbet

Võib julgesti ütelda, et sõja ajal ületas Konstantin Pätsi populaarsus rahva hulgas, sellele vaatamata, mis ta teinud oli, suurelt kõikide eelnenud valitsejate populaarsuse. Ja ta väärib mälestusmärki, kirjutab Teise maailmasõja aegne lendur.

Võttis aega mis ta võttis, aga oma riigi sajanda sünnipäeva künnisel on eestlased lõpuks nii kaugele, jõudnud, et Eesti riigi rajaja ja esimese presidendi Konstantin Pätsi elu ja tegevus on tiheda luubi alla võetud. Kas ta ikka oli eesti riigimees või kuulus hoopis oma rahva reeturite hulka?

Täpsemalt seisneb asja tuum selles, et kas Pätsile võib Toompeale Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks tema teenete auks vabariigi lookmisel mälestussamba püstitada, või tuleb see mees igaveseks eestlaste mälust kustutada.

Arvestame tema ees olnud valikuid

Nagu küsitlused on näidanud, on vanemad inimesed, kelle mälus on Pätsi tegevus Eesti Vabariigi loomisel ja arendamisel suhteliselt hästi säilinud, enamuses Pätsile mälestussamba püstitamise poolt. Leitakse, et oli mis oli, aga Pätsi tegevus vabariigi loomisel ületab kõik võimalikud hiljem tehtud vead (kui need vead üleüldse vead olidki).

Noorem põlvkond aga, kes nn. Eesti aega hästi või üleüldse ei mäleta ja orienteerub oma otsustes peamiselt ainult kirjanduses 1940-1941. aasta sündmuste kohta toodud andmete alusel, süüdistab Pätsi aga Eesti Riigi ilma pauguta Nõukogude Liidule ära andmises – seega otseses riigi reetmises. Seejuures jäetakse enamasti tähelepanuta, kuivõrd tõsine relvastatud vastupanu sel ajahetkel oleks üleüldse võimalik olnud (kõik naabrid ütlesid abistamisest ära) ja millised oodatavad tagajärjed oleks sellisel vastupanul eesti rahvale olnud.

Samal teemal:

Arvestada tuleks sedagi, et suur osa tolleaegse Vabariigi juhtkonna süüdistamisel aluseks võetud materjalidest pärineb Nõukogude Liidu arhiiviandmetest, mille autentsus on nii mõnigi kord küllaltki tõsiseltvõetavate ajaloouurijate poolt kahtluse alla seatud.

Patriootliku kasvatusega põlvkond

Siinkohal tuleks rääkida pisut ka isiklikest muljetest. Olen ise üks nendest noortest poistest, kelle 14. – 20. eluaasta jäid ajavahemikku 1939 – 1945, seega hõlmasid suurte poliitiliste muutuste ja ka sõja aega. Valdav osa meist tegi läbi ka sõja.

Enne sõda olime koolides enamasti saanud tõsise isamaalise kasvatuse, mille üheks põhitõeks oli seisukoht, et mehe kohus on, vajadusel ka relvaga käes, oma isamaad kaitsta. Ei olnud siis ime, et näiteks minu klassi poistest osales üle 80% Saksa või Soome sõjaväes. Olime noored idealistid, kes oma hinges võitlesid me väikese Eesti iseseisvuse taastamise, mitte aga Suur-Saksamaa või uue Euroopa eest.

Kui nüüd küsida, mille eest me konkreetselt ikka võitlesime, milline oli tuleviku Eesti meie ideaalides, siis ega meie, koolipoisid tol ajal teistsugust Eestit, kui oli olnud ”Pätsi Eesti” ette kujutada õieti ei osanudki. Kontrast vahepealsete okupatsioonirežiimide ja ennesõjaaegse Eesti vahel oli olnud nii suur, et ”Pätsi-Eestist” oli saanud mingi ideaalmudel, mis nagu arvustamisele ei kuulunudki. Kõige paremini iseloomustab seda tolleaegne rahva hulgas ülipopulaarne
laulusalm (seda lauldi tegelikult mitmes variandis):

Ma tahaksin kodus olla,
kui rahaks on Eesti sent,
kui Laidoner juhatab väge
ja Päts on president.

Tähelepanu väärib ka ühe Peipsiäärse kaluri ütlus, kui ta käest olevat küsitud, millist valitsust ta Eestile tahaks saada. Vastus oli: et Päts oleks president, Leningradi turule kauplemiseks vaba juurdepääs aga säiluks. Raske on selgemini veel vastata.

Teeme mälestusmärgi

Võib julgesti ütelda, et sõja ajal ületas Pätsi populaarsus rahva hulgas, sellele vaatamata, mis ta teinud oli, suurelt kõikide eelnenud valitsejate populaarsuse. Ma olen päris kindel, et kui sel ajal oleks mõni poliitasjamees mõnda väeossa tulnud ja seal mingist teistsuguse vabariigi loomise võimalusest lobisema hakanud (nii nagu seda nüüd teha armastatakse), oleks ta lihtsalt välja visatud või halvemal juhul isegi kuul kerre lastud.

Kõike ülalesitatut arvestades arvan ma, et aeg oleks tühi jutt jätta ja meie vabariigi loojale lõpuks ometi Toompeale väärikas mälestusmärk püstitada. Kui mõni prominent avalikult aga teatab, et tema Pätsi mälestussamba avamisele ei lähe, siis tont temaga – ilmselt jääb tal puudu eesti ajaloo alastest teadmistest, aga samuti pieteeditundest eesti rahva enamuse arvamuse suhtes.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare