HENN KÄÄRIK: Demokraatia võimalikkusest Eesti Vabariigis
Esindusdemokraatias on rahvas küll võimu kandja, ent kahjuks ainult teoreetiliselt. Praktiliselt rahvas kõrgeimat võimu kanda ei jaksa ning peab selle õiguse kellelegi delegeerima. Ent kui rahvas delegeerib oma võimu, siis loobub ta võimust. Kui ta loobub võimust, siis tal seda enam ei ole. Kui rahval võimu enam ei ole, pole ta võimu kandja. Kui ta pole enam võimu kandja, pole mõtet teda arvestada.
Saatuse kibeda irooniana juhindub sellest jõhkravõitu loogikast kogu praeguse Eesti poliitika. Siiski tohiks siit järeldada, et rahvas saab end suveräänina tunda vähemasti enne valimisi ja valimiste päeval. Seegi illusioon hajub, kui lüüa lahti riigikogu valimise seadus. Me ei leia sealt igasuguse tehnilise pudipadi kõrval kõige tähtsamat: kui suur osa rahvast peab valima, et valimised oleksid kehtivad? Seega on pikemata selge, et riigikogu valimised on igati õnnestunud isegi siis, kui “kodanikukohust” käivad täitmas ainult parteilased, nende sugulased, tuttavad ja kirjasõbrad. Ja kui valimisjaoskonnast astuksid läbi veel Rebane Alice ja Kass Basilio (võimalusel kikilipsuga), oleks rahva tahte triumf täielik. Milleks siia rahvas?
Niisiis, rahval on võim, ent “rahva võim” saab rahvata edukalt hakkama. Kas Eestis üldse saab olla demokraatiat?
Eesti Vabariigi põhiseaduse
§ 12 annab teada, et “kõik on seaduse ees võrdsed”. JOKK. Ei leia me siit jällegi kõige olulisemat: kuidas on lood majandusliku võrdsusega, kõigi teiste võrdsuste vundamendiga? Kui pole põhimõttelist majanduslikku võrdsust, pole mõtet rääkida võrdsusest seaduse ees, võrdsetest võimalustest ega demokraatiast. Kust võtab tavakodanik 2,3 miljonit krooni, mis arvatakse olevat haletsusväärse pankrotiga lõpetanud Rahvaliidu ühe mandaadi hind? Loomulikult pole see ainult Eesti häda.
Lääne politoloogid räägivad selges inglise keeles: jõukate gruppide hääl kõlab otsuste langetamisel mitu korda kõvemini kui vaesemate kihtide oma. Kui demokraatia on tõepoolest rahva võim, siis näidake mulle rahvast, kes teadlikult ja vabatahtlikult tihkaks tahta võimu, mille põhimureks pole ainult majandusliku ebavõrdsuse “demokraatlik” taastootmine, vaid selle pidev süvendamine.
Ma ei räägi võrdsustamisest à tout prix, ma räägin ressursside mõistuspärasest jaotamisest ühiskonnas. Ainult see lubabki rääkida demokraatiast rahva ja mitte kellegi teise tarvis – sõltumata sellest, kas rahvas ise julgeb niimoodi mõelda või mitte. Mida arvavad sellest laitmatu marksistliku südametunnistusega Ansip, Savisaar ja Kallas?
Ebapädevate ülemvõim?
“Omandi röövellik ümberjagamine kohtu, õiguskaitse ja võimuorganite korruptiivsel kaasabil,” on Anna Politkovskaja lakooniliselt kokku võtnud viimase aja Venemaa. Aga väike armas Eesti? Vaadakem, kui loominguliselt lahendab omandiküsimust Tallinna keskerakondlik ladvik, keda teatavasti iseloomustab vankumatu ustavus partei pealiinile ning piiritu kõlbeline lihtsus ja puhtus.
Võrdsete võimaluste kõrval eeldab elus demokraatia midagi esmapilgul üsna ebademokraatlikku: kodanike pädevust. Teaduses maksavad argumendid, mitte häälteenamus. Miks peaks demokraatias olema teistmoodi? Kui ma olen Habermasi õigesti mõistnud, siis on see just tema arusaam: kui kümnest üks suudab oma otsust põhjendada, siis peaks kehtima see ainuke arvamus. Sest tema oskab tahta seda, mida enamik ülejäänuid peaks tegelikult tahtma.
Mitte ratsionaalne kaalutlus ei seisa kodanike valikute taga, vaid hoolikalt puhtaksloputatud arvamused ja eelarvamused, lõppkokkuvõttes “riiklik” mõtteviis. “Riik sundis mind, nagu muide kõiki teisigi, väevõimuga endasse astuma ja muutis mu… riigile kuulekaks, tegi minust riigiinimese, reglementeeritud ja registreeritud, dresseeritud ja diplomeeritud, väärastatud ja muserdatud inimese…” (Bourdieu)
Lisame siia tõdemuse, et selgelt vastandlikke huvisid kandvatest gruppidest koosnevas ühiskonnas on demokraatia võimatu ka puhtmatemaatiliselt. (Arrow)
Eestis näib valitsevat varaskisofreeniline olukord, kus rahvas arvab, et temast sõltub midagi, ja rahvaesindajad teevad näo, et jagavad seda arvamust.
Mis edasi? Poliitikud kurdavad aeg-ajalt, et võim olevat võõrandunud ega paistvat veel korralikult läbi. Kas asja ei võiks parandada avameelne vestlus rahvaga, umbes selline: “Ega te järsku arva, et me trügime võimule selleks, et hakata teid õnnelikuks tegema? Muidugi ei arva. Meie jaoks on mängu võlu selles, et me lollitame teid teie oma kulu ja kirjadega. Te maksate kinni kõik meie sigadused ja sada korda rohkem, Keila-Joast Kanaarideni. Teie ainus õigus on meie vahel valida. Teil pole pääsu. Me panime käima oma Nokia, juriidiliselt korrektse korruptsiooni… Muide, mingit demokraatiat pole olnud, ei ole ega saa kunagi olema.”
