Link kopeeritud!

Henn Põlluaas: president Kaljulaidi kõnes puudus sügavus ja sära

 (217)
President Kersti Kaljulaid teenetemärkide jagamisel Narvas
President Kersti KaljulaidFoto: Argo Ingver

Pole kahtlustki, et kõik inimesed, nii need, kes viibisid Eesti Vabariigi 100. aastapäeva pidulikul tähistamisel ERM-s, kui need, kes jälgisid sündmust televiisori vahendusel, kuulasid ja tajusid presidendi kõnet, lähtudes enda ootustest ja ka maailmavaatest, erinevalt. Kahtlemata on iga kõne juures oluline mitte ainult see, mida öeldakse, vaid ka see, kuidas öeldakse.

Võrreldes eelmiste presidentide kõnesid, siis võime näha selgeid erinevusi. President Meri rääkis minakeskselt ja konstrueeris rahvast ennekõike kodanikkonnana ning pigem eestlaste vaatenurgast. President Rüütel kaasas kogu ühiskonna, tähtsustas üksikinimese osa selles ja püüdis viia presidendi institutsiooni rahvale lähemale. Ilves käsitles rahvast poliitilise subjektina, rõhutades küll valijaskonna osatähtsust, kuid võttes endale selgelt rahva-ülese positsiooni. President Kaljulaid on eelistanud rahvale pigem kogukondlikku lähenemist ja laiendanud eestlaseks olemise igaühele, mis välistab rahvuslikkuse ja eestlaslikkuse selle sügavamas tähenduses.

Vaieldamatult olid kõige laiahaardelisemad, säravamad ja meeldejäävamad kõned Lennart Meril, kuid erinevalt teistest oli ta ju ka kirjanik, osates kriitilise pilguga vaadata, ja ümber teha, ka oma kõnekirjutajate tekste. Mis puutub aga oraatoriandesse, siis seda on presidentidel olnud erinevalt ja jällegi eristub siin positiivselt Meri.

Samal teemal:

Tulles tagasi president Kaljulaidi viimase kõne juurde, siis kinnitas ta meedias, et juubelikõne kirjutas ta ise, konsulteerides oma nõuandjatega. Seega annab kõne hea ülevaate presidendi arusaamadest. Vahetades muljeid paljude EV 100 vastuvõtul viibinutega, siis oli neid, kes jäid kõnega rahule, kuid oluliselt rohkem oli neid, kes oleks oodanud midagi muud, enamat või kindlasti rõõmsamat. Viimaste hulka kuulun ka mina.

Ainus selline kõne ajaloos

Selgitan miks. Mõni aeg tagasi pöördus minu poole üks ajakirjanik küsimusega, milline peaks minu hinnangul olema presidendi aastapäeva kõne ja mis teemasid tuleks käsitleda. Vastasin, et EV 100 kõne peaks olema eriline, suursugune ja sõna otsese mõttes eepiline, tegemist on ju ikkagi meie rahvusriigi suurima ja pidulikuima tähtpäevaga. Ainsa sellisega Eesti ajaloos. Rõhutada tuleks meie riikliku suveräänsuse tähendust ja tähtsust. Kõnes tuleks esile tõsta eesti rahva iseseisvuspüüded, oma riigi loomise, ajaloo keerdkäigud ja karmid väljakutsed, see, kuidas meie rahvas on kõigega hakkama saanud ja ellu jäänud, kajastada meie saavutusi ja edu läbi aegade, markeerida meie positsioon ja püüdlused tänases maailmas ning siduda minevik ja olevik, koos tänutundega kõigi eelnevate põlvkondade vastu, ühtsesse tervikusse vaatega tulevikku.

Jah, üht teist neist elementidest president Kaljulaidi kõnes vaieldamatult oli, kuid üldmulje jäi minu jaoks hüplikuks ja katkendlikuks. Selles puudus sära ja emotsioon, mida nii tähtsa sündmuse puhul oleks oodanud. Mingit pidupäevameeleolu ei tunnetanud ja eepilisusest oli see kaugemal kui Kuu Marsist. Selle asemel saime monotoonse, langeva tooniga heietuse, millel puudusid eredad sähvatused, vaimne tulevärk, tõusud, kulminatsioon ja finaal. Säravamad hetked olid vast need, kus tsiteeriti eelnevate presidentide väljaöeldut.

Poliitkorrektne globalism rukkilillepuruses garneeringus

Ootuspäraselt oli presidendi kõne kantud poliitkorrektsest globalismist ja multikultuurilisusest, mida oli püütud asetada rukilillepurusesse rahvuslikku garneeringusse, meenutades nii mõnetigi nõukogudelikku loosungit - sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik. Kõlas küll sõna rahvusriik, kuid selle sisu oli kõike muud ning seegi mattus arusaamatute väidete ja näidete alla, millest üks oli, et me ei tohi näiteks seitsmeaastaseid muukeelseid ja muud nahavärvi lapsi kooli võtmata jätta, lisaks fraasid, nagu avatud rahvuslus, õmblusteta ühiskond jne, mida need kujundid siis ka ei tähenda.

Loe veel

Kahju, et president ei suutnud vabariigi sajandal juubelil olla üle kiusatusest jagada inimesi õigeteks ja valedeks, ehk siis hea, versus kõik need, kes ei jaga samu väärtushinnanguid ning kelle jaoks näiteks e-residentsus ei ole nõiavits, mis ükskõik kellest eestlase teeks. Selline jagamine, kuigi see oli siiski teatud sordiini all, tavapäraseid otsetorkeid polnud, ei sobi minu arust pidupäeva juurde. Ammugi see, kui president rääkis Vabadussõjas võidelnutest ja tänastest missioonide veteranidest, kuid poole sõnagagi ei maininud II maailmasõjas Eesti vabaduse eest ja bolševismi vastu võidelnud mehi, hilisemaid metsavendi ega ka teisitimõtlejaid, kellele me oleme ju vaieldamatult võlgu tänase iseseisvuse eest. Tore vähemalt, mõned neist olid siiski peole kutsutud.

Siiski tahan tunnustavalt esile tõsta, et seekord suutis president välja öelda meie omariikluse eesmärgi, nagu see põhiseaduse preambulas sätestatud on - eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimine. Viimati sel teemal sõna võttes kuulutas ta meie rahvusriikluse ülimaks eesmärgiks demokraatia, mis on hoopis üheks vahendiks või tingimuseks eelpooltoodud eesmärgi täitmisel.

Raske öelda, kas positiivsena võib välja tuua ka selle, et ta püüdis oma kõnesse mahutada pea kõik erinevad valdkonnad - majanduse, kultuuri, hariduse, loodushoiu, Euroopa Liidu, meie liitlassuhted, perevägivalla jne, kuid ilmselt see saigi üheks suuremaks komistuskiviks. Ta püüdis küll rääkida kõigest, kuid sisuliselt ei rääkinud seetõttu millestki ja see tegi kõne igavaks. Midagi meeldejäävat seal õieti ei olnudki ja seetõttu pole selle kohta nagu midagi öeldagi. Puudus sügavus, sära ja pidulikkus, mida vähendas ka ruumi ja õhupuudus, mistõttu mitu inimest minestas, ja paljude lahkumine, kes ei jaksanud enam püsti seista. Kohati tekkis küsimus, kas tegu oli ikka EV 100 kõnega või lihtsalt ühel suvalisel kohtumisõhtul räägitavaga.

Küsitav NO99 video

Sama tunne tekkis NO99 videot ekraanidelt jälgides, millel haakuvus EV 100-ga ja sellise suure ja erakordse sündmusega oli küsitav. Kui rääkida lavastuse sümbolitest, siis kohe algatuseks teatati tõrvikuid kandvate inimeste taustal, et Eesti on ummikus, viidates sellega samal ajal Tallinnas Eesti Vabariigi juubelit piduliku tõrvikurongkäiguga tähistanud tuhandetele ja tuhandetele inimestele, kes presidendivastuvõtule ei mahu, kuid kes soovivad sellele vaatamata rõõmsalt, südamest ja üheskoos tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva. See ei olnud ilus. Ja kas hulkuv koer, surnuaed, külakaklus, joomine ja mateeria vaimule eelistamine on ikka sobilikud juubeliaasta sümbolid. Sünnipäev või peied?

Samuti kerkis küsimus, kas ikka pidi rahva kokku kutsuma, et siis ilma ühegi kaunistuseta ERM-s, kus vähemalt mina ei märganud ühtegi lippu ega lilleseadetki, üheskoos televiisorit vaadata või peaks sellega koos või vaheldumisi vähemalt midagigi kohapeal sündima, et muuta sündmus meeldejäävaks. Ma ei mõista, miks peab kõik alati nii tõsine ja depressiivne, et mitte öelda morbiidne, olema? Küll ei olnud seda loomulikult peale videot Tõnis Mägi ja hiljem Ivo Linna esitatud ning kõikide südant liigutanud taasiseseisvumisaegsed rahvuslikud ärkamislaulud,

Lõpetuseks. President Kaljulaid nägi rahvarõivastes kena välja ja tõenäoliselt oli see siiski tema senipeetutest parim kõne. Võib-olla saaks tulevikus parema tulemuse, kui praegused nõuandjad välja vahetada. Igatahes ei vähenda minu kriitika mitte üks raas selle tähtpäeva olulisust nii Eesti riigi kui meie rahva jaoks. Oleme üks väikseim rahvus maailmas, kellele on oma riik. See on unikaalne ja asi, mille üle meil on põhjust uhked olla. Hinnakem, armastagem ja hoidkem enda rahvusriiki, et meie järeltulevad põlved saaksid tähistada EV200 ja + juubeleid ning neil oleks põhjust vaadata samasuguse tänutundega tagasi eelmistele põlvkondadele, nagu meie seda teeme. Head Eesti Vabariigi juubeliaastat!

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare