Henn Põlluaas: valdav osa Keskerakonna toetusest tuleb venekeelsetelt valijatelt, erakonnal on võimatu Kremli-meelsetega mitte arvestada
EKRE aseesimees Henn Põlluaas leiab, et Mihhail Korbi NATO-vastase seisukoha väljaütlemisel tuleb arvestada seda, et ta ei esinenud pensionäridele, vaid Eesti vastu kriitiliselt meelestatud nõukogude veteranidele.
Minister Mihhail Korb tunnistas kohtumisel valijatega, et ta ei ole NATO liikmelisuse poolt. Kui tegemist oleks ühe regionaalministri mokaotsast käputäiele pensionäridele öeldud isikliku seisukohaga NATO liikmesuse küsimuses, poleks lahti suurt midagi.
Eesti on demokraatlik riik, meil on sõna- ja mõttevabadus ja ka minister võib oma isiklikku arvamust omada ja avaldada. Me ei taha riiki ja ühiskonnakorraldust, kus dikteeritaks, mida tohib öelda ja mida mitte.
Eesti-kriitiline publik
Kui aga paneme Korbi juhtumi laiemasse konteksti, siis on asi märksa tõsisem. Minister ei tohi lubada seisukohavõtte, mis töötavad vastu riigi ametlikule poliitikale. Peame arvestama seda, et Korb ei esinenud pensionäridele, vaid Eesti vastu kriitiliselt meelestatud nõukogude veteranidele. Kohtumise kuulutusedki olid trükitud ainult venekeelsetena.
Teiseks, arvamusküsitluste järgi ei toeta enamik siinseid venelasi ei NATO-t ega Eesti kuulumist NATO-sse. Keskerakondlasest europarlamendi saadik Yana Toomi sõnul arvab tegelikult suur hulk keskerakondlasi ja Keskerakonna valijaid NATO-st samamoodi.
Kolmandaks, Keskerakonna aseesimehe Jaanus Karilaiu sõnul teavad nad suurepäraselt, et Keskerakonna vene poliitikute seisukohad on samasugused. Ministrite valimisel ei paista see aga takistuseks olevat. Seega väljendus minister Korbi sõnades Keskerakonna liikmete ja valijate seisukoht, mis arvestades tänast geopoliitilist olukorda ja fakti, et Keskerakond on peaministri erakond, ei saa jääda tähelepanuta.
Julgeolekupoliitikas, eriti NATO liikmelisuse osas, valitseb Eesti parlamendierakondade vahel konsensus. Keskerakonna esimees ja peaminister Jüri Ratas on korduvalt kinnitanud sama. Eesti ametlikule joonele vastandunud Mihhail Korbi välk-lahtilaskmine annab märku tema sõnade tõsiseltvõetavusest, kuid pole võimatu, et seda tehakse ainult koalitsioonis püsimiseks. See teeb olukorra eriti komplitseerituks.
Kui meenutame siinsete venelaste Putini-meelsust, Oudekki Loone, Olga Ivanova, Jana Toomi ja teiste keskerakondlastest Georgi lindi kandajate väljaütlemisi ja Keskerakonna estofoobset poliitikat ning võrdleme seda Ratase reaktsiooniga, siis on selge, et lõhe rahvuslikul pinnal on Keskerakonnas läinud aina teravamaks. Me ei tohi unustada, et valdav osa Keskerakonna toetusest tuleb venekeelsetelt valijatelt, mis teeb Keskerakonnal võimatuks Kremli-meelsetega mitte arvestada. Me ei tea, kui kaua läheb, kuni Looned, Toomed, Ivanovad ja teised seltsimehed erakonnas võimu võtavad.
Kahe leeri võitlus Keskerakonnas
Selge on see, et poliitikute avaldused, mis kahjustavad meie julgeolekupoliitika aluseid ja liitlassuhteid, on vesi Kremli veskile. Eriti kui need tehakse ministri suu läbi ja kui juhtiva valitsuspartei tipus valitsevad selles küsimuses lahkhelid. Veel hullem on, et lõviosa valitsuspartei liikmetest ja valijatest toetab Kremli seisukohti ja ilmselt, nagu Jana Toomgi, Korbi lahtilaskmist ei toeta.
On märkimisväärne, et Ratas ja Karilaid näevad kurja vaeva, et erakonda sinimustvalgemaks võõbata ja putinistlikku sisu eestlaste eest varjata. Ent kui Korb, Loone või Toom suu lahti teevad, saab selgeks, et vormiga pole võimalik sisu peita. Kahe leeri võitlus Keskerakonnas tuletab meelde nõukaaegset kultuuripoliitika motot „sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik“. Kui seda ajakohastada, saame Keskerakonnale tulevaste valimiste jaoks ideaalse loosungi: „Sisult putinistlik, vormilt rahvuslik!“
Aga ilma naljata, kuni Keskerakonnast pole saanud ühemõtteliselt Eesti riigi huve esindavat erakonda, ei tohiks nad riigi valitsemisel osaleda. Senikaua on nad paratamatult oht meie liitlassuhetele ja julgeolekule.
Arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et NATO liikmelisus on Eestile elu ja surma küsimus. Diskussioonid NATO-sse kuuluvuse üle on ammu ära peetud. Paremat lahendust ei ole. NATO on suutnud tagada transatlantilises ruumis rahu juba ligi seitsekümmend aastat. Liikmelisuseta jagaksime tõenäoliselt Gruusia, Ukraina või veel hullemat saatust. Soome kaitsejõududega võrdlemiseks oleme liialt väikesed ning agressiivse ja rahvusvahelisele õigusele vilistava Venemaa naabrust arvestades ainult enda iseseisvale kaitsevõimele lootma jäämine oleks hullumeelsus. Isegi Soome peab seda enda suhtes varem või hiljem tunnistama.
