Henri Kaselo: Kaitsekulutuste vähendamine on mõeldamatu ja riigivaenulik samm
s. Arvestades keerulist seisu paljudes valdkondades, siis kindlasti oleks nt kultuuritöötajad, pensionärid, põllumajandustootjad jt ettevõtjad väga õnnelikud igasuguse lisarahastuse üle kuid me ei tohi unustada ühte lihtsat põhitõde, mida Napoleon Bonaparte armastas korrata - kui sa ei toida oma armeed, siis toidad varsti võõrast. Ajalugu on näidanud, et võõra toitmine läheb aga palju kallimaks maksma ning seda mitte ainult rahaliselt.
Praegune 2,07% Eesti riigieelarvest, mis läheb meie riigikaitsele on sisuliselt miinimum, et tagada toimiv sõjavägi ja selle jätkusuutlik areng, seda hoolimata asjaolust, et protsentuaalselt oleme NATOs ja ELis ühed eeskujulikumad. Protsendid võivad ju võrreldes teiste riikidega suured olla kuid arvestades meie väikest rahvaarvu, väiksemat maksukoormust ning sellest tulenevalt rahalises mõttes üsna väikest riigieelarvet, siis vähesema rahaga me toimivat kaitseväge ei suuda pidada. Antud keerulises geopoliitilises olukorras ning arvestades eelöeldut, oleks kaitsekulutuste vähendamine lühinägelik ning riigivaenulik samm. Eesti kuulub küll NATO-sse kuid me ei saa jääda lootma vaid oma liitlastele, meil peab olema piisavalt tugev heidutusvõime, kaitsevägi, mis suudaks võimalike vastastega rinda pista vähemasti kuni liitlaste tulekuni.
Nt 1930-ndatel moodustasid Eesti kaitsekulutused tervelt ca 25% Eesti riigieelarvest ning rahvas mõistis selle vajadust, korraldati isegi annetusi, et osta uut sõjatehnikat. Kahju ainult, et meie suur investeering kaitseväele 1940. a. raisku läks ning meie autoritaarsed riigijuhid otsustasid ilma organiseeritud sõjalise vastupanuta alistuda, kuigi meie sõjavägi oli tollal täiesti arvestatava suurusega ja hea väljaõppega ning omas suurt laskemoona reservi. Meie eeliseks oli kodukamar ehk kaitsepositsioonis saab ka vähemate meestega hakkama kui rünnakul, seda tõestasid ka II MS lahingud Sinimägedes. Meenutagem samuti Vabadussõja algust, kus vaenlase jõud olid kordades suuremad ja olukord näis täiesti lootusetu, kuid lõpuks suudeti siiski targalt talitades edu saavutada.
Mõistagi me ei tohi kulutada oma nappe rahalisi vahendeid mõtlematult ning jätta oma rahva heaolu unarusse, kuna see mõjutab negatiivselt ka meie kaitsetahtele-võimele. Eesti Kaitsevägi ei peagi omama kalleid sõjalennukeid või ründelaevu, me räägime esmase toimiva kaitsevõime loomisest, mille loomisega on juba algust tehtud ning see ei ole mõtlematu priiskamine.
Meie kaitsevõimes on kahjuks mitmeid puudujääke, mis vajavad kiirelt likvideerimist ja rääkida Eestist kui tublist militaarriigist on veel väga varajane. Nt kuigi meie EL-NATO maismaapiir on üsna lühike ning geograafiliselt on Eestit märksa lihtsam kaitsta (tänu merele, Peipsi järvele ja Narva jõele ning metsasele maastikule) kui pika maismaapiiriga Ukrainat, ei tohi me alahinnata rannakaitse olulisust. Praegu on Eesti üle 3000 km pikkune rannajoon (koos saartega) sisuliselt ilma piisava kaitseta, kuna puuduvad nt rannakaitse raketisüsteemid, mis võimaldaks hävitada dessandi maandamiseks või meie sadamate pommitamiseks mõeldud laevu. Meie Tapal asuvaid suurtükke on võimalik kasutada ka rannakaitseks kuid neid pole meil piisavalt ning nad pole selleks nii efektiivsed. Nt Soomel on peaaegu eeskujulik mobiilne rannakaitse, mis suudaks edukalt oma väga pikka Soome ja Botnia lahe merepiiri kaitsta ning neilt on meil palju õppida.
Samuti on meie õhutõrje kehvapoolne, kuna meil puudub keskmaa õhutõrje ehk võimekus tabada sihtmärke ka 35 kilomeetri kaugusel. Muidugi oleks tore kui Eesti õhuruumis lendaksid ka meie õhuväe hävitajaid kuid mõne hävitaja omamine õhukaitset oluliselt ei parandaks. Pealegi suudaksime oma aastase kaitse-eelarve eest osta ainult ca 5-6 hävitajat, sellisel juhul ei jääks piisavalt vahendeid järgi teisteks kuludeks ning lennukite ülevalpidamine oleks väga kallis. Odavam on panustada tõhusale õhutõrjele ning sõjaolukorras vaenulikud lennukid lihtsalt alla lasta, tänapäeva raketid on teatavasti väga efektiivsed. Loodetavasti tulevad vajadusel appi ka meie NATO liitlaste õhuväed, kes baseeruvad ka juba praegu meie Ämari lennubaasis.
Tõsi paljud NATO ja EL liikmesriigid panustavad kaitsekulutusteks protsentuaalselt vähem oma riigieelarvest kui Eesti, kuid enamik on tunnistanud juba oma viga ning mitmed riigid on otsustanud oma kaitsekulutusi praegu tõsta, sh Rootsi, kus on võimul sotsiaaldemokraadid, kes on olnud varasemalt suurte kaitsekulutuste osas üsna kriitilised. Õppigem teiste vigadest ning püüdkem neid mitte korrata, nii nagu õnnestus meil vältida ajateenistuse kaotamist, mis oleks meie kaitseväe muutnud pelgalt „paraadarmeeks" .
