Henri Kaselo: kui kuumaks laseb Euroopa söe- ja teraseliidu järeltulija oma katlad kütta, enne kui mõistab tuletõrjedepoo rajamise vajadust?
Eurooplased on maailmas juhtrolli mänginud sajandeid ning seda kahjuks koloniaalpoliitika tõttu, mis on põhjustanud erinevatele maailma rahvastele suuri kannatusi. Näiteks ainuüksi Belgia koloonias Kongos, mida juhtis kuningas Leopold II kui oma eravaldust, tapeti 12-15 miljonit aafriklast.
Arvestades Euroopa verist ajalugu on eurooplastel põhjust tunda piinlikkust ja häbi paljude mineviku sündmuste pärast, kuid see ei tähenda, et peaksime elama minevikus.
Pärast II Maailmasõda ja koloniaalajastu lõppu on Euroopa aru saanud, et vägivald pole lahendus. Juhtus see mida ennustas 18. sajandil Saksamaal Königsbergis elav filosoof Immanuel Kant, kelle arvates saavad inimesed alles pärast koletuid sõdu aru kui mõttetu enesekurnamine see on ning parem on otsida ühisosa. Ta ennustas, et pärast suuri sõdu tekib ükskord erinevate rahvaste rahumeelne ühendus. Euroopa Liidu (ja tema eelkäija Euroopa Söe-ja Teraseliidu) näol on see ühendus nüüd lõpuks olemas, pälvides ka 2012. a. Nobeli rahupreemia, sest tänu ühendusele on suudetud ära hoida sõdu ning panustada rahu hoidmisesse.
Sakslaste kaotajakompleks
Kahjuks tõusevad „ajaloolised kompleksid“ vahetevahel endiselt üles, tekitades asjatuid pingeid, mis takistavad uute poliitikate elluviimist. Nimelt on Euroopa kaitsepoliitikas sakslastel endiselt II Maailmasõja kaotajakompleks, mida kinnitas ka Saksa välisminister Sigmar Gabrieli tõstatatud küsimus: „Kas ülejäänud Euroopa oleks ikka nii õnnelik kui Saksamaa muutuks ka sõjaliselt väga võimsaks suurendades kaitse-eelarvet 60 miljardi euroni aastas (ca 134 Eesti kaitse-eelarvet)?“
Tõsi, prantslased, britid ja poolakad on Saksamaa suhtes endiselt pisut umbusklikud- eriti viimased, kus valitseva võimupartei poliitikud tuletavad igal võimalusel meelde sakslaste poolt tehtud ülekohut II Maailmasõja päevil.
Samuti ei suuda Baltimaad sellest häbist ja kompleksist üle saada, mida põhjustas Nõukogude Liidu okupatsioon, see, et me ei hakanud oma iseseisvuse kaitseks relv käes piisavalt vastu nagu tegime seda võidukalt Vabadussõjas. Mõistagi ei ole võimalik ajaloos tehtud vigu enam muuta, vaid õppida neist.
Eurooplastel oleks nüüd aeg liikuda Euroopa ühtse kaitsepoliitika ja jõulisema välispoliitika suunas, mis suurendaks meie regiooni turvalisust ja rolli maailmas.
Euroopa Liidu naabruskonnas (Ukrainas, Süürias ja Liibüas) käib aktiivne sõjategevus, mis mõjutab läbi põgenikekriisi ka otseselt Euroopat ning seda, et kõigepealt peab Euroopa sellega ise hakkama saama on teadvustatud eriti pärast Donald Trumpi valimist USA presidendiks.
Kui varasemalt peeti Euroopa Liidu kaitsejõudude loomist utoopiliseks ideeks ja mõttetuks NATO dubleerimiseks, siis praegu on sellel ideel Euroopas toetajaid juba üsna palju. NATO juhtriigist tuleb meile signaale, et eurooplased peavad ise hakkama saama oma regiooni kaitsmisega ning nad sooviksid oma vägesid paigutada pigem teistesse piirkondadesse nagu Vaikne- ja India ookean. Kui USA kavatseb Euroopast jt piirkondadest tagasi tõmbuda, siis on loogiline, et maailmapoliitika ei salli tühja kohta ning nende asemel tulevad teised. Tõsi, kuigi president D. Trumpi hiljutine reageering keemiarünnakule Süürias andis lootust, et USA ei ole jäänud ükskõikseks maailmas toimuva suhtes.
Ainult ameeriklastele aga lootma jääda ei tasuks, arvestades nende juhi ettearvamatut käitumist, kus ühel hetkel on ta sõbralik Venemaaga ning teisel hetkel ründab tema liitlase Assadi sõjaväebaasi Süürias. Samuti viitab Donald Trumpi sõjakas retoorika, et ta võib kasutada jõudu ka peamiselt sõnades agressiivse ja tuumajõude omava Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (Põhja-Korea) vastu, mis võib põhjustada omakorda väga suure sõja.
Maailmas, kus valitsevad paljud ettearvamatud riigijuhid nagu Recep Tayyip Erdoğan, Vladimir Putin, Donald Trump, Kim Jong-un jt, oleks vaja eurooplaste sõnadele ka jõudu, et meid võetaks tõsiselt. Euroopa Liidul omad huvid ja poliitikad, mis ei kattu alati nt USA omadega. See ei tähenda, et Euroopa Liit peaks minema kuhugi jõuga demokraatiat viima, kuid meil peab olema kiire ja võimekas sõjaline jõud erinevate kriiside lahendamiseks.
Kui me tahame olla peremehed oma regioonis ning pakkuda vajadusel kaitset oma sõpradele, kes jagavad samu väärtusi nagu meie, siis vanaviisi ei ole võimalik enam jätkata. Tänu USA presidendi Donald Trumpi karmidele sõnadele ja hoiatustele on vähemasti jõudnud kohale arusaam, et enam sellest ei piisa kui ainult Euroopa Liidu ja NATO piiririigid nagu Kreeka ja Eesti täidavad oma kohustusi eraldada vähemalt 2% oma SKTst kaitsekuludeks, seda peavad tegema kõik.
Lääne-Euroopa tarbib Kreeka loodud julgeolekut
Me oleme kuulnud pidevat kriitikat Kreeka aadressil, kes neelab miljardeid eurosid Euroopa maksumaksjate raha, kuid nüüd tuleb välja, et hoopis Lääne-Euroopa tarbib kreeklaste loodud julgeolekut EL välispiiril. Nimelt on Kreeka sõjavägi suurem kui temast kaheksa korda suuremal Saksamaal.
Hea on tõdeda, et peaaegu kõik Euroopa Parlamendi poliitilised jõud on aru saanud ühtse EL kaitsepoliitika vajalikkusest. Erinevus on vaid selles, et Euroopa konservatiivid-parempoolsed panustaksid ennekõike otseselt sõjatehnikasse ja sõdurite arvu suurendamisesse, siis sotsiaaldemokraadid peavad oluliseks ka suuremat panustamist humanitaarabisse ja konfliktide ennetamisesse.
Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimehe Gianni Pitella sõnul peab Euroopa Liit võtma maailmas initsiatiivi ennekõike enda regioonis ning Ladina-Ameerikas, mille vastu on USA uus administratsioon oma huvi kaotanud või kaotamas ning sellega saab eurooplasena vaid nõustuda.
Maailm on muutunud lühikese ajaga palju „väiksemaks“ ning ka esmapilgul meist suures kauguses toimuv mõjutab meie elu juba homme!
Kui kuumaks peab Euroopa Söe-ja Teraseliidu järeltulija laskma oma katlad kütta, enne kui mõistetakse oma tuletõrjedepoo rajamise vajadust?
