Herta Müller: mul on olnud nii palju õnne!
•• Mis on see, mis Nobeli preemia puhul rõõmu valmistab?
Ma näen selles teatud tasu. Paljud usuvad, et see, kes saab Nobeli preemia, omandab mingi erilise staatuse. Kirjanikul ei saa olla mingit staatust. Mind rõõmustab aga, et autasu sai minu teema, milleks on ikka ja jälle diktatuur, üksikisiku plaanipärane hävitamine – üksikisik ei maksa ju totalitaarses ühiskonnas midagi. Tunnen rõõmu ka nende sõprade eest, kes langesid terrori ohvriks – ja neid polnud vähe. Rõõmustan ka Oskar Pastiori eest (Pastior (1927–2006) oli Rumeenias sündinud poeet, kes oli 1940. aastatel Gulagis – toim). Ma usun, et Pastior oleks selle üle rõõmustanud nagu laps!
•• Oma uue raamatuga „Hingetõmbekiik” olete püstitanud Pastiorile ausamba.
Jah, seda küll, aga ometi on valus, et tema silmad seda enam näha ei saanud. Sellisel puhul on kombeks öelda: võib-olla istub ta oma taevases toas ja vaatab kõike pealt. See on maagiline trööst, aga ma ei usu sellesse. Tema urn maeti maasse, mitte taevasse.
•• Mõnikord loodetakse, et möödanik läheb mööda. Kas see on võimalik?
See ei lähe ühegi inimese puhul mööda – ükskõik millistes oludes ta on elanud. Igaühel on hirmud – näiteks siis, kui suhted purunevad või kui kannatatakse mõne haiguse all. Sellised asjad muudavad inimesi, need jäävad. Eriti peab see paika juhul, kui ollakse kogenud äärmuslikke olukordi, mis inimest kahjustavad, kui on kogetud surmahirmu repressiivaparaadi jälitamise tõttu – mis näiteks minu puhul kestis viisteist aastat. Aga veidral viisil sellegagi harjutakse, sellest saab kummituslik argipäev. Siis püütakse oma hirmu alla suruda ja millekski muuks muuta. See on ajuti isegi võimalik, ehkki sisimas ollakse alati teadlik, et tegelikult on asjad teistmoodi. Inimene justkui näeks end kõrvalt ja seda olen ma pidanud kõigi nende aastate jooksul õppima: end justkui kõrvalt vaatama. Täpselt samuti näen ma end kõrvalt ka nüüd, selle preemia saamise järel. Olen teatud praktilisel viisil skisofreeniline.
•• Kas 1987. aastal, kui kolisite läände, pidasite lääne inimesi täiesti pahaaimamatuteks?
Selles mõttes mitte, et Saksamaal tuntakse diktatuure hästi. Sakslased ei ole ju üksnes natsionaalsotsialismi kogenud, vaid ka praktiseerinud. Seejärel tuli Saksa DV diktatuur, mis sarnanes teiste Ida-Euroopa diktatuuridega.
•• Siin-seal on suhtutud teie teostesse reservatsiooniga.
Mulle on tehtud etteheiteid, et kirjutan ainult minevikust. On küsitud, millal hakkan ometi kirjutama Saksamaast ja olevikust. Minu meelest on see imelik. Selliste autorite puhul nagu Primo Levi, Jorge Semprún või Georges-Arthur Goldschmidt poleks ju kunagi seatud küsimärgi alla natside kuritegudega tegelemist.
•• Võib-olla on põhjus selles, et Saksamaa Liitvabariigis peeti paremideoloogiat vasakust rängemaks.
See on õige, kommunistlikule terrorile ei pööratud kaua aega tähelepanu. Läänesakslased meelsamini vältisid tüli, mis oleks saanud neile osaks transiiditeel ja piiriületusel Ida-Saksamaale, ning sõitsid teises suunas – avatud maailma, näiteks Prantsusmaale või Itaaliasse, kus võis midagi kogeda. Ja mida õigupoolest saanukski kogeda Saksa DV-s, nii külmas, sünges ja frustreerunud riigis? Saksa DV ei olnud ju riik. Rumeenlased olid rumeenlased, ungarlased olid ungarlased, aga idasakslasi võis läänesakslastest eristada vaid ideoloogia järgi. See ideoloogia oli pealesunnitud, seetõttu oli Saksa DV nii halastamatu.
•• Kui te tohtisite lõpuks Rumeeniast lahkuda, pidas Saksamaa Liitvabariigi luureteenistus teid Rumeenia salateenistuse Securitate kaastöötajaks.
Securitatet vihati, ja kui taheti kedagi kahjustada, siis tembeldati ta selle kaastöötajaks. Just seda tegi Securitate minuga, sest ma ei tahtnud nende heaks spioneerida, aga Saksa luureteenistus uskus seda valeinfot. Juba enne Saksamaale tulekut sain ma kirju nii-öelda kaasmaalastelt, kes ütlesid, et mind ei taheta sinna. Rumeenia sakslaste ajalehtedes tehti minuvastaseid kampaaniaid, kus mind tembeldati nuhiks. Tuldi välja koguni väitega, nagu oleksin oma esimese raamatu „Madalikud” kirjutanud salateenistuse tellimusel. Ja Saksa luureteenistus võttis mind vastu nii, justkui oleksin spioon. Ma pidin ütlema, kellega salateenistuse töötajatest olin kokku puutunud, ja ma selgitasin: neil oli pistmist minuga, aga mitte minul nendega. Siis ütles ametnik: jätke see eristus minu teha, selle eest mulle makstakse. See peaaegu purustas mu südame. Oleksin kõige meelsamini kohe kuskile edasi reisinud, aga kuhu? Ja kui ma seejärel jõudsin Berliini, vaid mõni nädal hiljem, ilmus välja Saksamaa kaitsepolitsei ja seletas, et Securitate ohustab mind ja et nad peavad minu kaitseks mu kannul sõitma. Mulle öeldi, et pean endale ostma stardipüstoli, kinke mitte vastu võtma ja mitte minema võõrastesse korteritesse. Viimane lause, mida ma kuulsin, kui tohtisin viimaks kaitsepolitsei büroost lahkuda, oli: kui te tegutsete kellegi tellimusel, siis võite seda endiselt öelda. See kõik ei käinud omavahel sugugi kokku.
•• Aga te pole kirjutanud mitte aimekirjandust, vaid poeetilisi tekste. Mida tähendab teie jaoks kirjandus?
Ma pole kunagi ette võtnud kirjutamist kui sellist. Hakkasin kirjutama siis, kui ma ei osanud end ühelgi muul moel aidata, kui minu tagakiusamine läks järjest talumatumaks. Sel ajal suri mu isa ja ma ei teadnud enam, kus ma olen ja kes ma õigupoolest olen. Kui minust tehti riigivaenlane, distantseerisid end minust kolleegid vabrikus, kus töötasin. Nad vältisid mind ja see tõukas mu üksindusse. See tegi mulle haiget, ja siis hakkasin ma kirjutama Nitzky külast, kust pärit olin, talunikest, kes on elanud seal juba 300 aastat ja alati sinna jäänud. Külast lahkuti vaid suurte katastroofide tõttu – nagu sõjad ja deporteerimised. Ja kes oli midagi sellist üle elanud, pöördus – justkui magneti jõul – jälle oma külla tagasi.
•• Ja siis kirjutasite muudkui edasi?
Jah, aga pärast iga raamatut mõtlesin: rohkem enam mitte, praegu on hästi. Aga see, kes on kord juba hakanud oma elu niimoodi kokku lükkima, ei saa ilmselt enam sellega nii lihtsalt lõppu teha, sellest ei saa enam lahti.
•• Teie raamatud on üksteisest väga erinevad, neil kõigil on omamoodi keel ja stiil, erinev meloodia. Millest see tuleb?
See pole ette kavatsetud. Kui olen uue raamatu teemas ükskord sees, siis otsib teema ise oma võimalusi, oma rütmi, stiili. Teema võtab režii üle.
•• Ja teie peate veel vaid leidma keele?
Omaette keelt pole, kirjanduses on samasugune keel kui argielus. Kogetut ei ole ju kogetud keeles, vaid teatud kohtades, teatud päevadel, kindlate inimestega – ja selle kõik pean ma keelde panema. See on kunstlik – nagu pantomiim juhtunust. Saan üksnes püüda seda edasi anda niimoodi, et see oleks tegelikkusele võimalikult lähedane.
•• „Hingetõmbekiige” puhul torkab silma, et see ei räägi Oskar Pastiori elust kronoloogiliselt – tema Rumeeniast deporteerimisest, elust Nõukogude vangilaagris, tagasipöördumisest.
Minu jaoks ei olnud põhiline neid viit aastat ritta panna. Tahtsin näidata kahjustamist ja pidin näitama olukordi, mis trauma tekitasid. Selleks pidin kirjeldama vangilaagri argipäeva, mis kordus üha uuesti – ja läks aasta-aastalt hullemaks. Oskar ei teadnud, kas ta üldse millalgi vangilaagrist pääseb. Ta ütles endale: kui see nii jääb, siis on see lihtsalt mu elu, venelased elavad ju ka.
•• Selles raamatus on üks lootuselause, vanaema ütlemine: ma tean, sa tuled tagasi.
Oskar ütles mulle, et see lause hoidis teda elus.
•• Kas lepitus on võimalik?
Katastroofiga ei saa ju leppida. Kuidas ma peaksin Securitatega leppima?
•• Ja ohvitseriga, kes teid toona piinas?
Kohtasin teda juhuslikult, kui sõitsin pärast Ceaus¸escu kukutamist Rumeeniasse. Nägin teda tänaval ega tundnud kohe ära, oli külm ning ta oli mähkinud end mantlisse ja kandis karusnahkset mütsi. Tundsin ta ära vaid sellepärast, et ta oli nii kohkunud, et püüdis end ühte ootejärjekorda peita. Läksin tema juurde ja ütlesin: „Näete, nüüd peate teie mind kartma, nii nagu mina kunagi teid. Misjaoks see hea oli?” Mõni nädal vahetult pärast diktatuuri lõppu olid inimesed nii ärritunud, et tal pidi olema hirm lintšimise ees. Nüüdseks on ta surnud. Aga ta ei oleks saanud minuga ära leppida, sest ta oli ju ikkagi aparaadi esindaja. Ja mina poleks saanud temaga leppida, sest palju mu sõpru on surnud. Oleksin ju pidanud leppima ka nende nimel, ja sellist vastutust poleks ma saanud kunagi endale võtta.
•• Seega võib vaid püüda taotleda, et see ajaloo peatükk ei ununeks.
Seda ei saa unustada, ja kui sellest kirjutatakse, siis aidatakse häda sunnil kaasa, et ka teised selle teatavaks võtaksid.
•• Häda sunnil?
Mul ei ole ju missiooni, vaid probleem iseendaga, sellega, mida mulle on tehtud, mulle ja paljudele teistele. Kui palju õnnetust ma olen näinud, kui paljud inimesed sisimas purustati!
•• Ütlesite, et Nobeli preemia on teatud tasu. Kas see on ka heastamine?
Seda ei saa olla, aga on tähtis, et maailma diktatuure jälgitaks ja nendega ei lepitaks. Kahjuks on neid ikka veel liiga palju, sellel ei paista lõppu. Mõelge Hiinale. On kurb, kui seda relativeeritakse ja püütakse teha kompromisse, mis teevad Hiina salongikõlblikuks. Või mõelge Iraanile, kus kurjategijad, kes ise tuleks kohtu alla saata, tirivad teisi kohtusse, panevad vangi või koguni hukkavad. Kes tunneb selliseid ühiskondi, see teab, millega on tegemist, ja see tekitab temas taas jõuetusetunnet, viha.
•• Missuguseks teie elu nüüd muutub?
Mis peaks muutuma? Vaatan ennast tegelikult kõrvalt ja imestan. Mul on olnud nii palju õnne, et sageli ma ei mõista seda. Ja mul on valus mõelda sõpradele, kes on surnud. On häid ja halbu juhuseid, elu on labürint.
•• Kas teil on head närvid?
Mul on nõrgad närvid, aga ma olen karastatud.
•• Kas olete mõelnud, mida te suure summaga – ligi miljoni euroga – peale hakkate?
Ei. Raha omamisega on mul vähe kogemusi, mitteomamisega oluliselt rohkem.
Eluloolist
Herta Müller
•• Sündinud 17. augustil 1953 Rumeenias Nitzkydorfis. Elab praegu Berliinis.
•• Õppis Timisoara ülikoolis kirjandust. Jutustuste kogu „Niederungen” („Madalikud”) valmis ajal, kui ta vallandati masinatehase tõlgi kohalt, sest ta keeldus koostööst kommunistliku salapolitseiga. Teose tsenseeritud variant ilmus Rumeenias 1982, salaja Saksamaale toimetatud täielik variant aastal 1984. 1987. aastal pärast salapolitsei surmaähvardusi siirdus Müller elama Saksamaa Liitvabariiki.
•• Eesti keeles pole ilmunud ühtegi Herta Mülleri teost.
© Die Zeit/Ulrich Greiner
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
