Hillar Kohvi ja Maie Parriku ühisaju netis
Kaitstes Delfi internetivärava kommentaarirubriiki peldikuseinaks nimetamise eest, leidis toimetaja Hans H. Luik anonüümsele lollusele õigustuse mõtlemise ja ajakirjanduse uues kvaliteedis. See sündivat siis, kui Delfi püsiautorid Villi Frits, Kuri-täi ja Vihanevenku Luige järjekordse provokatsiooni kommenteerimiseks võrgu kaudu pead kokku panevad. Siis tekib kiire koosmõtlemine, metatekst, Villi Fritsu ja Kuritäi ühisaju, uus kollektiivne nähtus, mis eristab Delfit peldikuseinast.
Tunnistan ausalt: see on tõesti midagi uut. Vanamoodsad toimetajad on aastaid ajalehest armutult välja rookinud kõik, mis mõnes võrguväravas nüüd ausse tõstetud: tühja sõnamulina, slängi, roppused, anonüümsed autorid ja anonüümsed allikad. Hillar Kohvi ja Maie Parriku tüüpi püsikirjasõprade trükkitoimetamiseks on neil sama karmid reeglid kui raadiodiskoritel püsihelistajate väljasõelumiseks eetrist. Kas sellest, mis ajalehetoimetuses joonelt prügikasti rändaks, võib saada ajakirjanduse tulevik?
Vastamiseks võiksime vaimusilmas varustada Delfi kommentaatorid telesaatest "Kuulus ja kummaline" tuttavate näomaskidega ja lasta neil päevasündmuste üle telekaamera ees kiiret koosmõtlemist harrastada. Riigitelevisioonis on tulemuseks skandaal, mõnes väiksemas telejaamas veidrus, aga Delfis sünnib Hans H. Luige sõnutsi metatekst.
Kummatigi on see võimalik, sest kanal ise on samuti sõnum. Mis tunnustatud, mõjukas ja soliidses meediakanalis tundub sündsusetu, võib teisal olla loomulik või koguni üleloomulik. Prügimäeelanik ei kurda kunagi koristamata õue üle ega vaja kojameest. Kui nüüd tiigrihüpitaja Toomas Hendrik Ilves võtab vaevaks soliidsel meediakonverentsil Delfit peldikuseinaks sõimata, siis tähendab see, et Delfit on saatnud edu – ta on midagi enamat kui peldikusein või prügimägi; ta on olemas meediaväljaandena, millest vähemalt mõni intelligentne inimene loodab leida ajakirjanduslikku kvaliteeti.
Niisiis, Hans H. Luigel näib õigus olevat. Kvantiteet läheb üle kvaliteediks. Roppus kumuleerub netis metaroppuseks, mis ei tundugi enam ropp. Lollus kuhjub metalolluseks, samasuguseks neutraalseks "tapeediks" nagu masinamuusika baaris. Küsimus on vaid selles, kas väiksest Eestist õnnestub leida nii palju lollust ja nii palju jõude logelevaid ropendamishimulisi inimesi, et lollusest ja roppusest saaks uus ajakirjanduslik kvaliteet, mis meelitab kohale piisaval hulgal lugejaid ja reklaamiandjaid.
Carl Johan Bonnier rõhutas konverentsil "Uus meedia ja äri", et tema perekond on juba 200 aastat müünud kvaliteetset sisu, inimestele tarvilikku informatsiooni, kasutades selle müümiseks niisugust vormi, mis parasjagu kaasaegne ja sobiv. Ent näib, et uue meediakanali avastamise tuhinas võib vähemalt mõnda aega müüa ka tarbetut informatsiooni ja tekitada selle järele koguni tarbimisharjumuse. Internetivaimustus meenutab väga televisiooni algusaega, kui kogu küla istus koos ainsa televiisori ees, sõltumata sellest, mis saade parajasti tuli.
Kiire koosmõtlemine peldi-kuseinal. Muide, Hans H. Luik eksib, kui arvab, et kollektiivne aju sündis netis. Villi Frits ja Kuritäi harrastasid kiiret koosmõtlemist juba siis, kui nad peldikuseina sodisid. Üks kirjutas "Olin siin" ja teine lisas "Situ ruttu, karu tuleb".
Seda viimast soovitan soojalt ka kõigile netiväljaannete toimetajatele ja eestvõitlejatele, kes teevad panuse Villi Fritsule ja Kuritäile, sest interneti kui meediakanali uudsuse võlu haihtudes hakkab raha sisse tooma üksnes kvaliteetne sisu.
