Hingetõmbeaeg diktatuuri hüvanguks
Eelmisel nädalal Iraani ja kuue suurriigi – USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Hiina ja Saksamaa – vahel lõpuks alla kirjutatud tuumakokkulepet, millega loodetakse takistada Iraani jõudmist tuumarelvani, on serveeritud kui suurt võitu.
Kokkuleppe sisusse süvenedes aga jääb paratamatult mulje, et soov jõuda iga hinna eest kokkuleppeni ja saada sellega linnuke kirja muutus olulisemaks kui kokkuleppe sisu.
Maratonistungite tulemusena jõuti leppeni, mille ebamäärasus ja ajaline piiratus annab selge eelise Iraani ekspansionistlikule diktatuurile.
Kokkuleppe kolmas laudkond – Venemaa ja Hiina – tugevdab ilmselt oma küünilis-pragmaatilist rolli piirkonnas. Venemaa ja Iraan on ühiselt Süüria diktatuuri kandvad toetajad.
Destabiliseerib kõikjal
Iraanist on aastate jooksul kujunenud peamine Lähis-Ida destabiliseerimise allikas. Pea kõikides sealsetes kriisides võib tunda Teherani kätt – Süürias, Liibanonis, Gazas, Iraagis, Jeemenis. Iraan ekspordib süsteemselt relvi ja terrorismi ning õõnestab oma käsilastega, nagu näiteks Hizbollah, naaberriikide terviklikkust.
Ei ole kahtlust, et Iraan soovib kehtestada Lähis-Idas regionaalset hegemooniat. Tuumarelvade ja nende kohaletoimetamise vahendite valdamine on selle strateegia orgaaniline komponent ja loogiline vahend. Seniste sanktsioonide tagajärjel aga hakkas Teherani toetus oma käsilastele olulisel määral kokku kuivama.
Aga mida lootis saavutada USA? President Obama õõnestas Ameerika usaldusväärsust juba paar aastat tagasi, kui tõmbas Süüria režiimi keemiarelvade kasutamisele „punase joone” ja siis sellest ise taandus. Kui kokkuleppe lähtekohana sooviti Iraani tuumakütuse tootmise täielikku lõpetamist, peamiste tuumarajatiste demonteerimist ja raketiprogrammi tagasipööramist, siis lõplikku kokkuleppesse on neist jäänud riismed. Raketiehitusprogramm, mille sõjalises iseloomus pole mingit kahtlust, on leppest hoopis välja jäetud.
Saatana väljaajamine kuradiga
Obama lootus, et Teherani diktaatorid aitavad ohjeldada Islamiriigi terroriste, on kapitaalselt naiivne. Siin kehtib küll vana iroonia saatana väljaajamisest kuradiga – ühe kurikaela võitmisest teise mitte vähem pahelise tegelase abiga.
Lääne positsiooni nõrgestab kullasügelus – tuhandete firmade kihk naasta Iraani turule. Saksa majandusministri Sigmar Gabrieli sööst Teherani päev pärast kokkuleppe väljakuulutamist andis märku majandusliku tormijooksu algusest võitluses uue avaneva turu pärast.
Murettekitav on inimõiguste tegelik kõrvalejätmine kokkuleppest. Iraanis hukatakse maailmas suhtarvuna rahvastiku suurusest kõige rohkem inimesi, tugevneb surve kodaniku- ja usuvabadustele ning rahvusvähemustele.
Iraani režiimile, mille majandussanktsioonid olid viinud kriisi äärele, annab sanktsioonidest loobumine kosutava süsti, võimaldades leevendada riigi sotsiaalseid pingeid ja tugevdada agressiivse šiiitluse suunda.
