Teine aspekt, mida ei tohiks tähelepanuta jätta ja mis osaliselt haakub eelpoolöelduga: uued rongid meelitavad aktiivse elu harrastajaid, viimase propageerimine ja toetamine on aga kõigiti ühiskonna huvides. Jalgrattastanged on suviti rongides pea alati täis (pigem on neist puudu) ja nad leiavad kasutamist ka muudel aastaaegadel.

Rongid on mõnes mõttes muutunud kergliiklusteede pikendusteks. Seda sellepärast, et ainult rongidesse pääseb jalgratta, rulluiskude ning ka lapsevankriga samalt tasapinnalt. Asendusbussides jääb see kõik ära. Tõsi, Tallinn - Pärnu liinibusside pakiruumi saab nimetatud esemeid paigutada, aga see on ikkagi hoopis midagi muud. Maakonnaliini bussides pole sedagi võimalust. Vaevalt et oleks ka siis, kui pandaks käiku otseliinid Tallinnast Torisse või Tallinnast Eidaperre ja muudesse vahejaamadesse (mida ma hästi ei usu, tõenäoliselt tekivad mingid tülikad ümberistumisliinid).

Uued perroonid ja ootepaviljonid muutuvad kasutuks

Just aktiivse elustiili harrastajate jaoks ongi rongiliini kinni panemine kõige suurem tagasilöök. Noorem rahvas (aga loomulikult ka osa vanemaid) on liikuva elustiili täie iseenesestmõistetavusega omaks võtnud ja minu arust on just selles võti, mis võib tulevikus paduautostumist natukenegi piirata. Seetõttu ei tohiks siin üheski lõigus tagasikäiku anda.

Kolmas vaatepunkt on puhtalt majanduslik. (Muide, ka mõistlik kokkuhoid on tänapäevase eluviisi osa.) Alles viis aastat tagasi ehitati sellele raudteelõigule uued perroonid, ootepaviljonid ja muu. Nüüd muutuvad nad kõik tarbetuks. Pole tähtis, kas investeeringu tegi riik või eraettevõte, praegu on see kõik üldsuse teenistuses ja võiks oma osa täita veel palju aastaid. Ma ei ole kuidagi Haapsalu raudtee vastu, sest ka see oleks samasugune kergliiklustee pikendus. Aga panna üks liinilõik kinni ja kirjutada kõik sellesse tehtud kulutused korstnasse, selleks et alustada nullist teise ehitamist, mis ei pruugi olla palju tasuvam, tundub mulle väga jabur.