Holger Roonemaa: Miks me kirjutasime Kallase allkirjaga pangagarantiidest
Oleme kolleeg Kristjan Pihliga nüüdseks poolteist nädalat kajastanud Siim Kallase niinimetatud miljardigarantii teemat. Meile eneselegi ootamatult viis see eile hommikul Kallase avalduseni, milles ta teatas, et loobub peaministriks pürgimast. Lahti läheb põrgu, paanika ja süüdlase otsimine. Süüdlaseks, nagu sellisel puhul ikka, osutub sõnumitooja. Ehk meedia.
Siim Kallas nimetab viimasel pooleteisel nädalal toimunut temavastaseks meediakampaaniaks. President Toomas Hendrik Ilves peab vajalikuks ajakirjandust torgata ja teatab: „Keegi pole tõesti rauast, ka mitte üldsõnaliste ja ebamääraste kahtlustuste ees, mis ulatuvad mineviku tõlgendamisse, mitte oleviku või tuleviku sõnastamisse.” Üks ütleb Twitteris, et heade tegijate vihkamine Eesti meedias üha süveneb.
Teine lisab, et [valitsevad] kinnisideed, et skandaal müüb ja mees peab hammustama koera. Kolmas, mu hea tuttav ja ise ajakirjanduskogemusega inimene räägib Facebookis, et teda hämmastavad ikka meedia järjekindlad kambakahood, mis kestavad nii kaua, kui keegi viimaks käega lööb, lahkub või südari saab. Ning et veel vähe poleks, esitab konkureeriva meediakanali tuntud ajakirjanik mulle Reformierakonna allikatelt kuuldud viis eri versiooni, kes ikkagi „kompramaterjali” Eesti Päevalehe lifti tassis. Selles nimekirjas on kahtlustatavatena muide mõned poliitikud, kaks lobisti ja isegi garantiipaberitest läbi käiva ärimehe abikaasa.
Šampanjat ei joodud
Järelikult tuleb selgitada, mida, miks ja – nii palju kui võimalik – kuidas me seda tegime. Me ei korraldanud Siim Kallase vastast meediakampaaniat. Meie eesmärk omaette ei ole kunagi olnud Siim Kallase peaministriambitsioonile vett peale tõmmata. Kui tuli Kallase loobumisteade, ei löönud me korvpallurite kombel high five. Mu käest küsiti eile kaks korda, kas toimetuses on šampanjapudelid juba avatud. Ei, ei olnud. Kui oleksime pudelid avanud ja hakanud pidama võidupidu, siis jah, sel juhul oleksime osalenud Kallase-vastases isiklikus meediakampaanias.
Me ei leidnud neid dokumente liftist. Meile anti need. Kes need meile andis, ei ütle me kunagi. See aga ei tähenda kaugeltki, et täitsime kellegi tellimust ja lihtsalt viskasime need paberid suvaliselt lehte. Artikli ilmumisele eelnes mitu päeva väga tõsist uurimistööd. Meie esimene ülesanne oli jõuda selgusele, kas dokumendid on ehtsad. Seejärel küsisime, kas garantiide taga võib olla mingi teada tehing nagu näiteks üldjoontes samasse aega jäänud Iisraeli relvaost.
Alles siis, kui saime esimesele küsimusele kinnituse ja teisele välistuse, kohtusime Siim Kallasega, et küsida temalt otse. Järgmisel päeval veetsime suurema osa aega avalikes ja tasulistes registrites tuhnides, et otsida garantiikirjadega seotud ettevõtete jälgi. Pabereid, millest selgus, et väidetav garantiidest kasusaaja oli riiulifirma, ei toonud meile keegi. Me leidsime need. Kui kriitikud ütlevad, et lasksime kellelgi endaga manipuleerida, siis nad eksivad.
See ongi ajakirjanike ülesanne. Esiteks hankida infot, teiseks analüüsida seda (muu hulgas ka allikakriitiliselt) ja kolmandaks, kui sõelale jääb uudisväärtuslikku infot, siis see avaldada. Kas keegi sooviks ajakirjandust, mis ei julge esitada kriitilisi küsimusi? Vaevalt küll. Järelikult pole mõtet sõnumitoojat rünnata.
Pakuti selgitusvõimalust
Garantiikirjade loo puhul ei ole kõige olulisem see, kust tuli info, vaid miks omal ajal neid garantiisid välja anda taheti, mis tehinguid pidi nende kaudu sõlmitama ja kes pidi saama kasu. Kahjuks ei suutnud Siim Kallas anda selle kohta ühtegi veenvat selgitust. Ajakirjanikud pakkusid talle korduvalt selleks võimalust. See ei olnud kambakas ega meediapeks. Küsimused olid ausad, otsesed ja põhjendatud. Ma ei ole tähele pannud, et ükski ajakirjandusväljaanne oleks süüdistanud Kallast raha varastamises, omakasu saamises ega mõnes muus kuriteos. Me lihtsalt palusime vastuseid olulistele küsimustele. Paraku me ei saanud neid. Ei esimeses intervjuus Eesti Päevalehele eelmise nädala esmaspäeval, sama nädala lõpus „Aktuaalse kaamera” ajakirjanikule Anna Gavronskile ega nüüd selle nädala hakul taas Eesti Päevalehele.
Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mina soovin, et Eesti peaminister oskaks ja julgeks anda selgitusi enda kohta käivates olulise kaaluga küsimustes. Kriitilise suhtumise tagant ei tasu alati otsida nn klikimeedia sensatsioonijanu, vaid tuleb hinnata ajakirjanike julgust esitada õigeid küsimusi.
