Marianne Ubalehe autorikülg. Depressioonist peab rääkima vähemalt sama palju kui korruptsioonist või ahistamisjuhtumitest
Ma ei liialda, kui ütlen, et suurt osa Eestit jahmatas andeka noorkirjaniku lahkumine oma enese käe läbi. Maikuus lahkus sarnastel asjaoludel andekas fotograaf, juulikuus maailmakuulsa rokkbändi ninamees. Kõikide nende inimeste vaev, kurbus ja valu tuli avalikkusele üllatusena, nende otsus surra – šokeerivana. Neil kolmel erineval inimesel oli vähemalt üks ühine nimetaja: depressioon ja selle mitu nägu.
Ühiskondlik surve elada edukalt, rõõmsalt, tervislikult on niivõrd suur, et pärast ansambli Linkin Park liidri Chester Benningtoni enesetappu vallandus sotsiaalvõrgustikes kampaania „The face of depression”, mille siinkirjutaja võtab õiguse tõlkida depressiooni mitmeks näoks. Kampaania käigus postitasid inimesed, kes olid enesetapule kaotanud mõne lähedase, lahkunust video või foto, millel ta oli näiliselt elurõõmus ja õnnelik. Ja ometi võttis see lähedane päev või nädal hiljem endalt elu.
See kõrvuni naeratav nägu, millega su kolleeg, pereliige või sõber sulle hommikul vastu vaatab, võib olla kõva treeningu tulemus. Rõõmus tervitushõige või soe peanoogutus sombusel hommikul võib olla lihtsalt kenasti palgele tõmmatud mask, mille pealepanekuks kulus pärast äratuskella kolm voodis linade vahel veedetud jõuetut ja lootusetuna tunduvat tundi.
