Homoaktivistid: samasooliste kooselu reguleeriv seadusandlus oleks tolerantsuse märk
Just seda ongi ju aktivistid aastaid püüdnud öelda: kui paljud tööandjad aktsepteerivad samasoolisi paare ja neis kasvavaid lapsi, kui majanaabrid teavad ja aktsepteerivad, et korterit jagavad kaks meest või naist moodustavad perekonna jne, siis mispärast on riik see, kes ütleb „ei“.
Kui ühiskond on suures osas salliv, siis peaks riik oma toetuse andma nimelt sellele sallivale osale, mitte otsima tegevusetusele õigustust sellelt vähemuselt, kes on laussallimatu.
Ehk teisisõnu, see küsimus võib meeldida või mitte, aga fakt on, et need pered on olemas, neis kasvatatakse ka lapsi, ja nende perekondade seaduslikud õigused ja kohustused peavad olema reguleeritud.
Arvata 21. sajandil, et homoperedes lapsi ei ole, on enam kui naiivne, suisa rumal. Lapsed on, neid kasvatatakse niisamuti nagu teistes peredes, mitte ükski teaduslik uuring ei ole tõestanud, et homo-heteropere kasvatused millegipoolest erineks.
Küsimus on, kas me tahame, et need lapsed oleksid riigi silmis võrdsed teiste lastega, kelle on seaduse silmis kaks vanemat, või tahame me nende laste kohta valetada ja öelda, et nad kasvavad üksikisa või üksikemaga.
Eraldi tahaks välja tuua asjaolu, et lapsendamise küsimuses valitseb hetkel väärarusaam. Vajadus on seaduse järgi, mis lubaks ühel partneril teise partneri bioloogilise lapse vanemlikud õigused omandada. Teisisõnu räägime peresisesest lapsendamisest.
Lapsendamine väljastpoolt perekonda ei ole hetkel homodele keelatud mitte ühegi seadusega ja on teoorias võimalik, praktikas iseasi.
Kui me oleme näinud teistes Euroopa Liidu riikides, et partnerlusseadus ilma peresisese lapsendamiseta on viinud olukorrani, et seadust igal aastal muudetakse ja paremaks tehakse, siis minu küsimus on: miks mitte õppida Soome, Tšehhi, Sloveenia, Rootsi kogemusest ja teha kohe hea seadus. Milleks olla kilplane?
Oleme absoluutselt veendunud, et selline seadus ainult kasvataks tolerantsi. Ennekõike seepärast, et see tugevdaks seda sotsiaalset gruppi sisemiselt, annaks väga palju juurde nende inimeste eneseväärikusele ning vähendaks allasurutust.
Inimesed oleksid positiivsemad ja elurõõmsamad ja laseksid end homofoobiast vähem häirida. Seetõttu kaoks järk-järgult vajadus olla kapis, vajadus enda päris elu ja päris kodu ja päris elukaaslast varjata või selle kohta valetada.
Ühiskonnas oleksid nende inimeste elud adekvaatselt esindatud, praegu see peaaegu puudub. Ja kõik see võikski viia ühel heal päeval positiivse ükskõiksuseni. Sest tõesti, olgu su pere milline tahes, argipäev on ühesugune.
Teksti autorid on toimetusele teada
