HOMSES PÄEVALEHES: Katrin Laur: poliitikud ei tohi teha nägu, justkui põgenikelaine midagi ei muudaks

Kõigepealt mõned arvud. Saksamaal elab 80 miljonit inimest. Sel aastal oodatakse riiki 800 000 põgenikku, kui praegune põgenikevool ei muutu. Saksa riigi ametlik seisukoht on, et sellega saadakse hakkama, ehkki see on suur pingutus.

Tänavu on 63,3% varjupaigataotlusi tagasi lükatud. Eelmisel aastal oli nende osakaal veelgi suurem, peaaegu 70%. Suurim osa Saksamaal varjupaiga taotlejaid tuleb Kosovost, Albaaniast, Serbiast, Makedooniast ning Bosniast ja Hertsegoviinast. Tegelikult pole sealsetel elanikel üldjuhul seaduslikku alust varjupaika saada (sest neis riikides pigem ei kiusata inimesi poliitilistel, rassilistel, usulistel jne põhjustel taga). Ent ajakirjanik Jan Fleischhaueri artiklist Der Spiegeli võrguversioonis võis lugeda, et neist, kes varjupaika ei saa ja peavad riigist jälle lahkuma, läheb tegelikult tagasi alla 15%.

Olen maailmas elanud inimene, rahvuslikus piiratuses mind kindlasti süüdistada ei saa. Ent ütlen koos Abdul Turayga, et parem oleks, kui Eestisse ei tuleks ühtki varjupaiga taotlejat. Need inimesed ei saa siin õnnelikuks ja ühiskonda see ka paremaks ei tee.

Ma ei mõtle seda etteheitena Eestile. See, kui inimene peab põgenema ja oma kodu maha jätma, on suurim inimlik tragöödia, mida ei korva mingite materiaalsete hüvedega.

Loe edasi homsest Päevalehest!