HOMSES PÄEVALEHES: Võrdse kohtlemise volinik lahendas Eesti esimese ealise diskrimineerimisjuhtumi
Ehkki sain suurt töötushüvitist, umbes 800 eurot kuus, tahtsin uut tööd. Pärast kuu aega kestnud töötustaaži nägin kuulutust, millega töötukassa otsis ettevõtlustoetuste peaspetsialisti. Ehk kedagi, kes nõustaks töötuid ja aitaks neil äriplaane teha, et nad saaksid oma ettevõttega alustada.
Mõtlesin, et oleks piinlik kandideerimata jätta. Olen elus koostanud 30–40 äriplaani. Peale nõukogude ajal saadud majandushariduse olin aastatel 1999–2002 Tartu ülikoolis ärijuhtimise magistriõppes ja sooritasin magistrieksami. Tõsi, magistritöö jäi ajapuuduse tõttu kirjutamata. Olen töötanud EAS-i divisjoni direktorina, EAS-i Soome esinduse juhina ja veel mitmes erafirmas. Mida kandidaadilt nõuti? Majanduse kõrgharidust, kolmeaastast töö- või ettevõtluskogemust, vene ja inglise keele oskust, meeskonnatöö kogemust, ettevõtluse ja turu tundmist ning äriplaanide koostamise ja hindamise kogemust. Mul olid kõik tingimused täidetud, mõned koguni kuhjaga.
2013. aasta jaanuaris saatsin töötukassale motivatsioonikirja ja CV. Jäin ootama kutset intervjuule, sest olin kindel, et paberi peal olen oma sobivuse tõendanud, ja intervjuu olnuks n-ö võimalus kontrollida oma sobivust meeskonda.
Kutset ei tulnudki. Selle asemel tuli veebruari keskel kiri, et töötukassa oli esimesse valikuvooru kutsunud 14 kandidaati, teise seitse ja kolme uue töötajaga on lepingud sõlmitud. „Teid paraku meie valiku hulgas ei olnud,” seisis kirjas.
Ahjaa, kas ütlesin, et olin töötukassasse tööle kandideerides 61-aastane? Unustasin vist, mis teha, vanur… Aga nüüd on see öeldud.
Arvamuslugu täispikkuses loe homsest Eesti Päevalehest.
