Hubane Tätte
Jaan Tättel esietendus uus näidend “Sild”. Pole küll veel vaatama jõudnud, aga ega Jaan sellepärast Nädala näo aust ilma tohi jääda! Leiame muudki, millest pajatada.
Jaan Tätte on küll vist üks säärane mees, kes meeldib eranditult kõigile. Raske on ette kujutada, et temal võiks olla mingeid vaenlasi! Ei usu, et keegi teda kusagil nurga taga kiruks või kategooriliselt Tätte elu ja tegevust arvustaks. Tättega seostuvad eranditult positiivsed mõisted. No kellele ei meeldiks näiteks meri või saar – ja mitte niisama saar, vaid peaaegu üksik saareke! Säärasele turistidest risustamata ja moodsatest pahedest pääsenud maalapikesele mõeldes läheb tuju ikka heaks. Oma unistustes tahaksime me ikka aeg-ajalt niisugusel saarel ärgata, minna mere äärde, juua suurest rohmakast kruusist kuuma kohvi. Argimured jäävad linna, üksikul saarel neile ruumi pole. Seal on lihtsalt rahulik ja mõnus.
See kujutelm käib Tätte isikuga kaasas ning annab tema persoonile iselaadse koduse jume. Me ei kujuta teda ette range pintsaklipslasena või edevalt valget salli liputava artistina, tema õige element on hubane kampsun. Tätte imago lubab meile muhedat äraolemist. See kandub edasi isegi lavale, Tätte rolle on alati hea ning rahustav vaadata. Ka tema laulud on just säärased, nagu nad Tätte taolisel mehel olema peavad. Neid tuleb kuulata pliidi alla tuld tehes ja piipu popsutades, aga mitte näiteks McDonaldsis või trendirahva klubis.
Otse loomulikult kandub kogu see positiivne hoiak edasi ka Tätte draamaloomingule. Ja oma olemuselt ongi Tätte ideaalne näitekirjanik, kes on seotud teatriga sama tihedalt kui kirjutuslauaga. Ta pole sedasorti autor, kes ilmub teatrisse üksnes esietenduseks, nagu põder peamagistraalile või vastupidi, valgete pükstega linnamees puuraidurite lõkke äärde. Tätte jaoks on oluline teater, mitte üksnes omaenda käsikiri.
Nüüd kipub küll vägisi pähe mõte, et kas mul tõesti natukenegi Tätte kallal hambaid teritada ei õnnestu? Tätte enda kallal tõesti mitte, kuid viimasel ajal kiputakse temast siin-seal kõnelema kui “prohvet-autorist”. See tendents on küll paha. Seni on Tätte looming olnud kui lahke kodu, kuhu on alati mõnus sisse astuda. Templisse, vastupidi, hea meelega minna ei tahaks, kuna selle lävel sahkerdab liiga palju käsi ringutavaid ning jumalat kiitvaid usklikke.
