Humanitaarõpetaja reaalainete õpetamisest
Samal ajal on „Teadlaste öö 2010” ja teiste analoogiliste ürituste pikemaajalise mõju võtmeks tõsiasi, kas koolides on vastavate ainete õpetamine kantud samast vaimsusest.
Pole kahtlust, et (pool)humanitaarina toetan ma hea meelega ka reaalainete populariseerimist ja arvan, et sellega on nõus nii kirjandus- kui ka ajalooõpetajad ja teised humanitaarid. On kahju näha tehnikasse kiindunud õpilast, kes on humanitaarsuuna valinud lootuses, et seal on lihtsam, samamoodi saab haletseda noort põhikoolist tulnud õpilast, kelle reaalainealane loomingulisus ja huvi on tuima päheõppimisega kustutatud. „Harjutamine teeb harjutajaks,” ütles sellise õpetamismeetodi kohta Treffneri kooli füüsikaõpetaja Madis Reemann.
Õpetad huvitavalt, oled süüdi
Teisalt olen ka kindel, et pelgalt enesekindla üleoleku kuulutamisega siin asja ei paranda. Targo Tennisberg kirjutas hiljuti Eesti Ekspressi artiklis (10.09. 2010) „Miks me ei taha olla insenerirahvas”: „Taastada tuleks kõigile kohustuslik matemaatika riigieksam. Selle kaotamine ning matemaatikatundide asendamine ajaloo ja muu humanitaariaga on minu arvates maksnud Eestile tänaseks peaaegu 10 protsenti SKT-st. /…/ arvatavasti on produktiivsem ka torumees või elektrik, kes on saanud koolis kirjandusloo asemel ekstra füüsikatunni.”
Antud lõigus sisalduva arvestatava mõttega kohustuslikust matemaatikaeksamist on humanitaaraine õpetajal raske haakuda, kuna see on esitatud vastandumise ja halvustamise kaudu. Tsiteeritud üleolev lähenemine paneb humanitaarõpetajat pigem endalt irooniliselt küsima, kas on minu süü, et ma ainet köitvalt õpetan ja see õpilastele meeldib.
Kuidas siis ikkagi reaalaineid õpilastele lähemale viia? Järg-nevad paar tähelepanekut ei pretendeeri liiga suurele üldistusele, lisaks piirdub minu kogemus põhiliselt gümnaasiumiastmega.
Kooli seestpoolt vaadates on minu jaoks esimeseks sammuks õppeainete vaheline solidaarsus, mis tähendaks, et ei kujundataks esma- ja teisejärgulisi koolitunde, seda ükskõik missuguse süvaõppega suunas. Süvaõpe kujundatakse tundide mahuga, kuid koolitunnid üksikuna peaksid olema võrdse tähtsusega: näiteks ei tohiks õpilane kulutada suuremat osa kodutööde ajast ühes tunnis ülesantule, mida paraku üsna sageli juhtub.
Ainetevaheline solidaarsus väljenduks tunnistamises, et füüsikud ei suuda ilma lüürikuteta ja vastupidi. Nii nagu teatud kogus mangaani muudab terase oluliselt kulumiskindlamaks, niisama peaks reaalainetes tõeliselt särama löömiseks vaja õpilasel õppida tõsiselt teatud mahus humanitaariat ja kindlasti ka vastupidi.
Teiseks olen tunnetanud üht vastuolu reaalainetega seotud probleemi olemuse ja pakutud võimalike lahenduste vahel. Sageli on probleemiks nimetatud reaalainete vähest populaarsust.
Lahenduste pakkumisel aga lähtutakse justkui mõttest, et Eesti noored ei oskaks reaalaineid. PISA ja TIMMS-i uuringud aga näitavad, et küsimus ei ole reaalainete oskamises, Eesti noored on oma teadmiste ja oskuste poolest Euroopa tipus. Kas ja mille lahenduseks on siin kohustuslik matemaatikaeksam, elulähedasemad õpikud, suurem hulk laboratoorseid töid, välipraktikumid või midagi muud, tuleks vähemalt minu arvates täpsemini selgitada.
Kolmandaks tundub mulle, et ehk tunnevad õpilased puudust võimalusest reaalainete kaudu maailma mõtestada. Neile, kes soovivad oma elu siduda reaalainetega, on see üli-oluline. Kindlasti saab seda lünka täita iga reaalaine õpetaja, kuid see on ka ainetevahelise koostöö küsimus.
Filosoofia ja religiooni õpetajana valin ma meeleldi näiteid just reaaliast: üsna Euroopa filosoofia sünni juures on näiteks lugu Achilleusest, kes kilpkonnale kuidagi järele ei jõua. Just reaalkallakuga klasside õpilased arutavad selle üle innukalt. Ka usundiloos olen esitanud õpilastele analüüsimiseks jumalapilte, mis on esitatud ka füüsika või bioloogia kaudu.
Minu lemmikuks on kujunenud füüsik Kalev Tarkpea näited, kes religioossete probleemide selgitamiseks kasutab füüsika keelt. Religioosse maailmavaate aluseks on tema käsitlus: „Usk sellesse, et maailma mitmekesisus ja korrapära tulenevad inimesest kõrgemal seisvast tahtelisest infoallikast. Seda maailma struktureerivat ja programme käivitanud (ja kontrollivat) infoallikat nimetatakse religioossetes tekstides Jumalaks.” Analoogilisi jumalapilte leidub ka bioloogiast, näiteks Teilhard de Chardini kujutlus evolutsioonist kui vaimsustumise protsessist ja liikumisest Kristuse suunas. Ka selliste jumalapiltide analüüs on kulgenud vägagi inspireerivalt.
Ma ei puudutanud oma artiklis meelega tunniressursi jaotust. Elu on näidanud, et kui tunnijaotusest alustada, siis on tulemuseks tüli, kus vend ei tunne venda. Tüliga aga ei saa alustada ülesande lahendamist, mille eesmärgiks on, et iga õpilane arendaks endas võimetekohaseid, meeldivaid ning ka riigile vajalikke teadmisi ja oskuseid.
Samal teemal
Külli-Riin Tigasson: „Koolikatsete kaitseks laboris” 20.09, EPL
