Hümn ja tantsupidu
Ja tagantjärele tarkusega saab öelda, et muidugi oleks võinud hümni Vabaduse väljakul ära laulda, selle asemel et kanda ette „Eestlane olen ja eestlaseks jään”. Korraldajate mõttekäik on aimatav: Alo Mattiiseni isamaalaul tundub rahvalikum, samas kui hümn oleks justkui liiga pidulik ja püha, et seda vana-aastaõhtul šampanjast svipsis peaga tuhandest kõrist lõõritada. Tegelikult pole vahet, kõik jalgpallisõbrad teavad, et staadionil üürgavad hümni suure mõnu ja armastusega ka veidi jommis inimesed. Pealegi jõudnuks kodudesse, kus hümni oodati, ainult laval toimuvat edastav telepilt ja see olnuks kindlasti igati soliidne. Väljakul samal ajal käiv lõbus trall jäänuks kaadri taha.
Nii et näpuvigu tehti, mis aga ei õigusta hüsteerilist reaktsiooni, mis hümni puudumisele järgnes. Selles nähti lausa Eesti Vabariigi hävingu ettekuulutust! Räägiti oma rahva reetmisest ja kahtlustati salakavalat vandenõu, mille eesmärk on rahvuslike sümbolite hiiliv hülgamine ja eestluse allakäik. Tule taevas appi!
Selline hädaldamine tuletab meelde pepsi daamikest, kes keeldub maitsmast koka valmistatud hüva rooga, sest kahvlid ja noad pole lauale etiketi järgi paigutatud ning salvrätik on valesti volditud. Vorm saab tähtsamaks kui sisu. Pole ju kahtlustki, et Vabaduse väljakul toimunud kontsert oli tegelikult vägagi eestimeelne ja kena. Mis on olulisem, kas siiras tunne või rituaalid?
President tuletas oma kõnes meelde suvist tantsupidu, kui noored tantsijad kehva ilma trotsides sealsamas Vabaduse väljakul iseseisva peo püsti panid. Kersti Kaljulaid nägi noorte algatuses uue sajandi Eestile kohast sümbolit ja ma olen temaga täiesti nõus. Just säärastes otsustes väljendubki isamaalisus. Ent kui küsida nendesamade noorte käest, kas nad olid šokeeritud hümni ärajäämisest aastavahetuse teleprogrammis, siis küllap üllataks neid sellise traditsiooni olemasolu üldse. Ja mitte sellepärast, et riiklikud sümbolid neile korda ei lähe või et nad oleksid leiged eestlased. Ei, lihtsalt nende aastavahetused ei möödu Eesti Televisiooni taktikepi järgi. Nende jaoks on uue aasta saabumine pidu, mida tähistatakse lõbusas seltskonnas, mitte istudes süldilauas, nina vastu ekraani. Nad ei vaatagi televiisorit ja sellepärast ei lähe neile ka korda, kas seal mängitakse hümni või mitte. Kui nad hümnist puudust tunnevad, kuulavad nad seda oma telefonist.
Muidugi ei tähenda see, et hümni ei peaks aastavahetusel teleris mängima, kuni vaatajaid-kuulajaid leidub. Igaühele oma! Ei maksa lihtsalt väita, et – kiriklikke sümboleid kasutades – ainult palvete täpne tundmine ja igal pühapäeval kirikus käimine on tunnused, mille järgi tunneb ära ausa ja õiglase inimese. Ei, loeb ikka hoopis miski muu, loevad tegelikud teod. Võid küll olla andunud hümnilaulja, aga kriitilises olukorras surud kaabu sügavamini pähe ja jooksed võssa, saba seljas – et siis ohutusse paika jõudes jälle tähtsa näoga hümni laulma hakata.