Hüvasti,Onu Raivo!
Eelkõige mäletavad nii noored kui ka vanemad teda lastesaadetest „Kõige suurem sõber” ja „Onu Raivo jutupliiats”. Viimastel aastatel juhtis ta Kuku raadios saadet „Onu Raivo rännakud”.
Just selle raadiosaate kaudu saigi ehk laiem avalikkus paar nädalat esimest korda teada Järvi tervisehädadest, kui valuvaigistite kõrvalmõju tõttu pidi Järvi saate katkestama.
„Praegu on mu elu rängimaid perioode,” tunnistas Järvi Õhtulehele toona oma tervisemuret, millest seni olid teadlikud vaid Järvi lähemad sõbrad ja töökaaslased.
„See on hästi šokeeriv uudis, tal oli viimastel nädalatel hästi raske ja keeruline,” rääkis samuti riigikogulasena töötav Marko Mihkelson Delfile. „Saan teda meenutada kui väga head kolleegi.” Järvi osales riigikogu istungitel veel üsna hiljutise ajani.
Järvi tegi legendaarseks lastesaade „Kõige suurem sõber”. Seal kuulsat Leopoldi mänginud Harry Kõrvits meenutab Raivo Järvit vaid kõige paremate sõnadega.
„Igav temaga kunagi polnud,” meenutab Kõrvits töökaaslast ja sõpra. „Ta oli paljulugenud inimene, alati oli huvitav temaga vestelda. Polnud teemat, mida ei oleks saanud arutada,” rääkis ta.
Kõrvits meenutas, et Onu Raivo rollis sai Raivo Järvi professionaalsete näitlejate kõrval võrdväärselt hakkama.
„Temaga oli hea koostööd teha. Kui hakkasime improviseerima, siis tema ei jäänud kunagi hätta,” meenutab Kõrvits, et Järvi oli äärmiselt intelligentne mees.
Järvi on peale saatejuhi rolli olnud aktiivne veel arvukate raamatute illustraatorina (ta on illustreerinud üle 22 lasteraamatu) ja poliitikuna.
Alates 1998. aastast kuulus Järvi erakonda Mõõdukad, kuid 2002. aastal sai temast Eesti Reformierakonna liige.
2003. aastast saati on ta töötanud riigikogus, saades näiteks praeguse riigikogu liikmeks Urmas Paeti asendusliikmena.
Raivo Järvit jäävad leinama abikaasa Tatjana Järvi ja poeg eelmisest abielust.
Raivo Järvil oli hästi sõbralik silmavaade ning osav käsi. Ja päikeseline ning loominguline loomus. Ta oli selline jutlustaja tüüpi inimene.
Väga vähesed teletegijad suudavad kõnetada lapsi, lastesaated on täiesti omaette maailm.
Laste ootused teletegijatele on vastuolulised: ühelt poolt tahavad nad saada kordust, aga teisalt ei tohi sa muutuda tüütuks. Raivo Järvi suutis lastele meeldida – ta suutis ühtaegu pakkuda neile meelelahutust ja anda uusi teadmisi, olla lastele sõber.
Raivo Järvi joonistas seda, millest ta rääkis – ajal, kui tema tegi lastesaateid, ei räägitud veel multitasking’ust, aga tema esindas juba toona mitmekülgset teletegijat, kes kasutas üheaegselt mitut vahendit, mitut keelt.
Onu Raivo oli üks väheseid onusid, kelle juures see sõna „onu” ei ole kahtlase värvinguga. „Onu” oli tal rohkem nagu eesnime eest ja „Raivo” perekonnanime eest. Nüüd on meil Eestis üks tore onu vähem.
Ingmar Bergman kujutas oma filmis „Fanny ja Alexander” onusid kui kedagi, kes lastel ärevuse ja rõõmu üles kütsid, onu oli lapsemeelne, keegi, kes tuli ja tegi pulli.
Seesama lapsemeelsus oligi nende trump – see käis ka Raivo Järvi kohta. Temas pidi olema midagi erilist, et ta lastele nii meeldis.
Mäletan oma lapsepõlvest „Laupäevaõhtut isaga”, kus oli Onu Raivo ja suur punane kass, postiljonimüts pähe pandud.
See oli kass Artur, kellele, tundus, oli süstitud mingit rahustit, et ta nii rahulikult saadete ajal istus. Mäletan ka „Kõige suuremat sõpra” – taas Onu Raivo, Leopold, Äpu, Postikana. Onu Raivoga käisid alati komplektis multifilmid.
Raivo Järvi joonistused meeldisid lastele. Need olid meeldiva joonega, lihtsad, kujutades suuresilmalisi tegelasi, ei mingit hirmsat sümbolismi nagu mõnede teiste lasteraamatu illustraatorite joonistustes.
Tänapäeva lastekultuurist ei tea ma ühtegi sama karismaatilist onu kui oli Onu Raivo. On üks jagamatu Onu Raivo, siis tuleb jupp tühja maad ja alles siis kõik ülejäänud.
Mina olin 1980-ndate laps. Ja meie lapsepõlve kolm põhilist märksõna olid Onu Raivo lastesaated, Tõnu Aava jutustatud Onu Remuse lood ja vene multikad.
Mul on väga kahju, et Onu Raivot ei ole enam. Tema lastesaated „Laupäevaõhtu koos isaga” ja „Kõige suurem sõber” oli midagi, mida juba vahele ei jätnud. Neid saateid sai igal juhul vaadatud, tema joonistusi püütud järele teha. Lapsi võlus see, kuidas ta otse-eetris joonistas.
Mis oli Onu Raivo saladus? Ta mõjus heatahtlikuna. Ja noore mehena oli ta tolleaegses lastekultuuris suhteliselt haruldane – muidu olid lapsed ju ümbritsetud naistest. Kasvatajad ja õpetajad olid naised, teleekraanilt vaatas vastu tore tädi Rutt ning Tipp ja Täpp. Lastega tegelev noor mees pälvis palju tähelepanu.
Ma ei suutnud kunagi ära imestada, kuidas Raivo käsi ja pliiats nii vabalt jutustades pilte suutsid tekitada.
Raivo jäi kuni lõpuni pliiatsi ja paberi inimeseks, arvutid ei olnud tema ande jaoks veel piisavalt intuitiivsed.
Riigikogus pandi mulle südamele, et ma Raivo arvutimaailmaga sõbraks teeks. Ei saanud hakkama. Kui mul sündis poeg, tellisin Raivolt pildi, mis siiani poja voodi kohal ripub. Pildil lendab
Karlsson uneliiva kotiga ringi ja puistab lastele und silma. Et nad hästi magaksid. Nüüd on Raivo ise unne suikunud. Kahjuks igaveseks.
