IAN BURUMA: Euroopas valitseb Obamamaania
Miks eurooplased jumaldavad Ameerika presidenti Barack Obamat? Rumal küsimus, võiks selle peale öelda. Ta on noor, nägus, tark, inspireeriv, haritud, kosmopoliitne ning mis kõige tähtsam – ta lubab radikaalseid muudatusi Ameerika ajaloo kõige ebapopulaarsemas administratsioonis. Rivaal John McCain rääkis samuti muudatustest, kuid eurooplaste jaoks esindas ta just kõike vastupidist.
Kuid siiski on eurooplaste maanias musta Ameerika poliitiku vastu midagi kummalist, kuna tegelikult me kõik teame, et must president või peaminister (eriti veel mõni, kelle keskmine nimi on Hussein) on Euroopas endiselt täiesti mõeldamatu. Kuid võib-olla just selles asi ongi.
Euroopa on juba ammu näidanud külalislahkust Ameerika mustanahaliste staaride vastu. Mõelge Josephine Bakerile, kes lummas pariislasi ja berliinlasi ajal, mil mustad ei tohtinud hääletadagi, paljudes USA osades tegelikult ka mitte valgetega vannituba jagada.
Pariisi, Kopenhaageni ja Amsterdami sugused linnad pakkusid pelgupaika mustadele Ameerika jazzmuusikutele, kes vajasid puhkust ühiskondlikust rassismist. Sama tee leidsid enda jaoks ka teised kunstnikud. Näiteks sai James Baldwini uueks koduks Prantsusmaa.
Kuna Euroopas oli väga vähe mustanahalisi, oli mustade Ameerika tähtede ülistamine kerge tekkima. See tekitas eurooplastes ameeriklaste suhtes üleoleva tunde – nemad võisid üksteise selga patsutada rassistlike eelarvamuste puudumise eest. Kui mitte-lääneriikide inimesed hakkasid suurel hulgal 1960. aastatel Euroopasse valguma, tundus see tõestavat, et tekkinud oli vaid illusioon. Tegelikult oli see illusioon kestes ju väga ilus ning tegelikult võib puhkenud Obamamaania sisaldada lootuse kõrval ka mõningaid nostalgiaelemente.
Teine põhjendus Euroopa ja Obama armuafäärile on see, et ta tundub olevat midagi enamat kui ameeriklane. Erinevalt McCainist, kes on kogu Ameerika sõjakangelane, näeb Obama välja pigem maailmakodanikuna. Tänu oma Kenya päritolu isale kannab ta endaga kolmanda maailma vabadusliikumisega seostuvat glamuuri. Nelson Mandela on selle glamuuri päranduseks saanud, tegelikult suisa isikustanud. Obama on sellest samuti oma osa saanud.
See ei aidanud teda kodus kuigi palju, tegelikult oleks võinud hoopis kergesti viga teha. Vabariiklastest populistid on pikka aega püüdnud kujutada oma demokraatidest oponente – tihti suure eduga – kui eba-ameerikalikke elitariste, intellektuaale ning sedasorti inimesi, kes räägivad prantsuse keelt – ühesõnaga „eurooplasi“.
Kui Obama pidas juulis Berliinis 200 000 hõiskavale sakslasele oma ärgitava kõne, siis tema populaarsusnäitajad kodus hoopis langesid, eriti Ohios ja Pennsylvanias. Ta muutus juba ohtlikult sarnaseks „eurooplasele“, kuid tõelised eurooplased armastasid teda selle eest.
Obamamaania tõeline põhjus võib aga olla veel keerulisem. Paljud liberaalse maailmavaatega inimesed on tihti kahetsusega väljendanud oma illusioonide purunemisi Bushi tumedal valitsusajal Ameerikas. Rahvas, kelle seas nad on üles kasvanud ja kellele pidevalt alt üles vaadanud (nagu lootuse majakas), paik, millel on küll omad vead, kuid mis siiski inspireeris unistama paremast tulevikust ja lõi häid filme, kõrgeid hooneid, rock ‘n’ rolli, John F. Kennedy ja Martin Luther Kingi, oli lootusetult määritud hoolimatute sõdade, ametlikult lubatud piinamiste, jämeda šovinismi ja erakordse poliitilise ülbusega.
Teised väljendasid samal ajal oma illusioonide purunemist kahjurõõmu ja parastamisega. Viimaks ometi oli see suur, ennasttäis, saatuslikult ahvatlev rahvas, mis jättis vana maailma nii kauaks enda varju, surutud põlvili. Vaadates majanduse kasvu Hiinas, Venemaal ja Indias ning Ameerika läbikukkumisi Kesk-Idas, oli ahvatlev uskuda, et USA mõjuvõim ei lugenud enam nii palju.
Siiski ei suuda sellised kujutelmad kunagi täielikult rahutust varjata, kui palju eurooplasi (või aasialasi) võiksid tõepoolest olla õnnelikumad alludes sellisele ülemvõimule nagu näiteks Hiina või Venemaa? Hoolimata enesekindlatena tunduvatest USA võimu tõrjumiskatsetest, on siiski vahel tunda igatsust pöörduda tagasi julgustavamasse aega, kus demokraatlik maailm võib oma kollektiivse pea toetada Onu Sami laiadele õlgadele.
Ka see on ilmselt muidugi illusioon. Liiga palju on muutunud Marshalli plaani, Berliini õhusilla ja Kuuba raketikriisi aegadest. Kuid ma siiski ei usu, et Ameerika unelm oleks Euroopas surnud. Obamamaania näib olevat selle ellu äratanud.
Obama valimine on näidanud, et USA-s on endiselt saavutatav see, mis mujal tundub endiselt mõeldamatu. Nii kaua, kui see veel kestab, saab USA kui primus inter pares olla endiselt see, kelle poole vaadatakse üles kui meie vabaduste kaitsjale.
Eurooplased nagu paljud teisedki võivad suhtuda Hiina tõusu aukartusega ja loota leida modus vivendi Venemaaga, kuid ilma sellest erakordsest vabariigist inspireeritud lootuseta, mis esindab kõige hullemat ja paremat meie päevi näinud läänemaailmast, oleks meie olukord palju kehvem. Oma südames teab seda enamik eurooplastest ning seetõttu lähevad nad ka Barack Obama presidendiks valimise ajal täiesti segaseks.
