IAN BURUMA: Roman Polanski Ameerika unelm
Kui Polanski 1977. aastal Los Angeleses 13-aastase tüdruku väidetava vägistamise pärast arreteeriti, tunnistas ta end süüdi kergemas kuriteos – ebaseaduslikus seksuaalvahekorras alaealisega. Uskudes, et kohtunik Laurence J. Ritterband taganeb lubadusest lasta ta päris vabaks pärast 42 päeva veetmist California vanglas, pages režissöör 1978. aastal Ameerika Ühendriikidest enne, kui lõplik kohtuotsus teatavaks tehti.
Polanski seksuaalkuriteo ohver Samantha Geimer on talle avalikult andestanud ja väljendanud soovi, et süüdistusest loobutaks. Seega pole kaalutlusel jätkata kohtuasja nüüd mitte mingit pistmist ohvri õiguste või tunnetega. Samuti pole tõenäoline, et abielus kahe lapse isa Polanski, kel pole varasemaid karistusi, taas kuritegusid toime paneks.
Niisiis ei teenita ühiskonna hüve sellega, kui teda sunnitakse kohtumõistmiseks Los Angelesse tagasi pöörduma. Terve mõistus ei paista alles jätvat muud järeldust, kui et tema arreteerimisel – riigis, mis lepingu alusel on kohustatud Ühendriikidele õigusemõistmise eest pagenud välja andma – polegi mitte mingit eesmärki.
Seadusest üle?
Ometi on eelkõige Prantsusmaal reaktsioonid tema täbarale olukorrale olnud kummaliselt kriiskavad. Prantsuse välisminister Bernard Kouchner nimetas Polanski arreteerimist „võikaks”. Kultuuriminister Fréderic Mitterand rääkis „õudustäratavast Ameerikast, mis nüüd oma nägu näitas”. Endine kultuuriminister Jack Lang ütles, et „Ameerika justiitssüsteem on amokki jooksnud”. Ta lisas, et see on nagu „põrgumasin”, mis „pimedalt” edasi liigub.
Põrgulik või mitte, aga võib väita, et õigusemõistmine peaks olema pime, selles mõttes, et mitte keegi – isegi suurim filmilooja – pole seadusest kõrgemal ega oma õigust seda vältida. Ent just vastupidist väidavad paljud, sealhulgas tema kolleegid filmimaailmas: näiteks Pedro Almodóvar, Wim Wenders ja Ettore Scola. Nad arvavad, et on lubamatu arreteerida nii suurt kunstnikku kui Polanski selle tõttu, mida ta tegi.
Polanski on Prantsuse kodanik ja Prantsusmaa on tõenäoliselt suurte kunstnike suhtes andestavam kui Ühendriigid. Kui pisikurjategija elu elanud kirjanikku Jean Genet’d ootas 1943. aastal järjekordne vanglakaristus varguse eest, kuulutas Jean Cocteau Genet’ kirjandusgeeniuseks. Prantsuse kohus, kes kartis olla sõnameistriga liiga karm, vähendas tema karistust.
Lubades tunnustatud kunstnikel jääda karistuseta käitumise eest, mida ei sallitaks vähem-tähtsate tegelaste puhul, on andam, mida Prantsusmaa maksab ülimale talendile. (Mõelge Oscar Wilde’ile, kes nagu Polanskigi leidis varjupaiga Pariisis.)
Kange segu
Võib-olla näitab see, et Prantsusmaa on tsiviliseeritum kui Ühendriigid. Ameeriklased ja teatud määral ka britid osutavad mõnikord kuulsatele kunstnikele teist laadi austust. Kui neid tabatakse halvalt käitumiselt, koheldakse neid nii kohtutes kui ka populaarses meedias erilise karmusega. See on populismi üks vorme: see näitab, et isegi kõige kuulsamad inimesed pole paremad kui meie – ja see aitab müüa ajalehti (või täna-päeval genereerida veebiliiklust).
Iseäranis vastik näide on Hollywoodi tummfilmiajastu suure komöödianäitleja „Fatty” Arbuckle’i juhtum. Kui üks tüd-ruk 1921. aastal väitis, et teda vägistati ühel Arbuckle’i peol ja tüdruk mõni päev hiljem suri, naelutas ajakirjandus Arbuckle’i häbiposti ning ta mõisteti kaks korda süüdi vägistamises ja mõrvas. Alles kolmandal kohtuprotsessil selgus, et ta oli süüta. See tüdruk oli tuntud väljapressija ja suri põhjustel, millel polnud mingit pistmist tema seksuaaleluga. Aga Arbuckle’i karjäär oli hävitatud, temast oli saanud ambitsioonika prokuröri ja skandaalidest raha tegeva populaarse ajakirjanduse ohver.
Polanski polnud süütu, kuid ka tema võis langeda samasuguse kombinatsiooni – kuulsat meest alandada soovinud kohtuniku ja sensatsiooninäljas meedia – ohvriks. Vahest polegi Ühendriigid nii tsiviliseeritud kui Prantsusmaa, kuid demokraatiat on seal rohkem. Ja kuigi seadusejärgne võrdne kohtlemine on ilmselt üks demokraatia kõige kiiduväärsemaid omadusi, on valitud ametnike ja massimeedia innukus andekate kunstnike kohtlemisel, millega soositakse avalikku arvamust, demokraatia ebameeldiv tahk.
Võrdsus ja austus
Ameerika demokraatia suur prantslasest vaatleja Alexis de Tocqueville nägi seda Ameerika demokraatia palet 1830-ndatel, märkides, et „ameeriklased on võrdsusest nii sisse võetud, et nad oleksid pigem võrdsed orjuses kui ebavõrdsed vabaduses”. Ameerika-stiilis demokraatia hind oli tema sõnul kunstiline keskpärasus ja avalik konformism.
See oli samuti liialdus, kuid Tocqueville tabas olulist. Kui ülemäärane aupaklikkus suurte kunstnike vastu on märk ühiskonnast, mis pole päriselt pääsenud oma aristokraatlikest juurtest, siis liiga vähe austust nende vastu on märk kitsarinnalisest vulgaarsusest.
Niisiis, mida peaks Polanski tegema? Ideaalses maailmas nõustuks ta naasma Los Angelesse, seisma silmitsi kohtunikega ja lootma, et tema süüasi lõpetatakse. See pole ebatõenäoline tulemus. Ameeriklased võivad olla suuremeelsed. Ja siis oleks tal oma elu järelejäänud aastatel vabadus liikuda kõikjale, kuhu talle meeldib minna.
Paraku pole maailm ideaalne ja Polanski võib leida, et vangistuse risk Ühendriikides on liialt kõrge. Kui ta otsustab kohtu-mõistmise vastu võidelda, nii nagu mis tahes teine seaduserikkuja, oleks see mõistetav. Kas see on ka imetlustvääriv, on omaette küsimus.
Maailmakuulus filmimees
•• Roman Polanski (18.08.1935, Pariis), poola-prantsuse filmirežissöör, -stsenarist ja näitleja. Põgenes 1943. aastal Krakowi getost ja elas sõja üle tänu katoliiklaste perede abile. Õppis Łódzi filmikoolis. Läbimurdefilmiks sai „Nuga vees” (1962). Lahkus 1963. aastal Poolast, jätkas filmiloominguga Suurbritannias ja USA-s. Arreteeriti 1977 Los Angeleses, tunnistas end süüdi ebaseaduslikus seksuaalvahekorras 13-aastase tüdrukuga. Lahkus Prantsusmaale. USA vahistamiskäsk tema suhtes on jõus 1978. aastast.
•• 26. septembril 2009 vahistati Zürichi lennujaamas; Polanski oli sõitnud Zürichi filmifestivalile, et võtta vastu auhind elutöö eest.
•• Filme: „Chinatown” (1975), „Tess” (1980), „Pianist” (2002), „Pianist” pälvis kolm Oscarit, sealhulgas tunnustati Polanskit parima režissööri tiitliga.
© Project Syndicate, 2009
