Eesti lähiajaloost on võtta kaks perioodi, kus väljendusvabadus ei olnud nii iseenesestmõistetav kui tänapäeval. Esimese iseseisvusaja vaikiv ajastu tõi 1934. aastal kaasa vabadussõjalaste ajalehtede sulgemise, teiste ajalehtede sisu tsensuurile allutamise, riikliku propagandaasutuse loomise ja vabadussõjalasi toetavate arvamuste avaldajate riiklikult organiseeritud tagakiusamise.