Igal parteil oma müüt

Eesti Kongress tähistas 12. märtsil oma küm-nendat aastapäeva Estonia kontserdisaalis kontserdiga.

Vabariigi 82. aastapäeva kõnes väitis president Lennart Meri, et Eesti Kongressi valimine oli "Eesti rahva suurim kodanikualgatus". Nii aastapäeva pühitsemine kui ka presidendi hinnang on põhjustanud kirjameeste kriitikat.

Näiteks peab Rein Veidemann (EPL, 13.3.) hoopis suuremaks kodanikualgatuseks roheliste ja Rahvarinde liikumist.

Tasub meenutada: "Eestis asutasid Rahvarinde 1988 vabameelsed kommunistid (E. Savisaar, M. Lauristin); sellest sai rahvast kaasav vastasrind NSV Liidu okupatsioonivõimule ja sellega liitunuile "–". Rahvarinne korraldas 11.9.1988 Tallinna lauluväljakul poliitilise suurürituse "Eestimaa laul" ja 23. augustil 1989 koos Läti ja Leedu rahvarindega nn Balti keti – Vilniusest Tallinna ulatunud inimaheliku (u 2 mln inimest). Rahvarinde mõju vähenes erakondade tekkides ning eriti siis, kui Eesti Muinsuskaitse Selts ja ERSP olid nõudnud Eesti iseseisvuse taastamist "–". /EE kd 7, lk 677.

Kodanike Komiteede rahvaliikumine oli ligi aasta tegelenud Eesti kodanike registreerimisega ja Eesti Kongressi valijaskonna moodustamisega. Selles osales tuhandeid inimesi, kes tegid seda tööd vabatahtlikult.

Kulus kümme aastat, enne kui taasiseseisvunud Eesti otsustas, et eesti rahva suurima rahvaalgatuse organiseerijatest oli kahel panus eestluse kaitsjaina.

Rahvarinne ei toetanud kodanike komiteede liikumist ning muutis oma suhtumist alles vahetult enne Eesti Kongressi valimisi.

Kalifornia ülikooli professor Rein Taagepera võttis Rahvarinde poliitika kokku järgmiselt: "Aga asi seegi, et nad (s.t Rahvarinne – autor) hetkel kongressi reele hüppasid, kui nad aru said, et see on paik, kus rahvas asub (Eesti Kroonika, 1990, Tln 1991, lk 32).

Arvestades praegust olukorda Eestis, kerkib küsimus, kas rahvaalgatuslike liikumiste tegevus ei lõppenud siiski enneaegselt.