Igaüks pole veel agent, kes Kremli jutupunkte pajatab
Nagu Eesti Päevaleht kirjutas, avas Tšehhi suures tööstuslinnas Ostravas oma esinduse nn Donetski rahvavabariigi esindus. See üsna nahaalne provokatsioon pälvis küllaltki palju tähelepanu kaugemalgi. „Tüüpiline näide hübriidsõjast," nagu iseloomustas juhtunut päevaleht Mladá Fronta Dnes.
Moskva püüe erinevaid Euroopa riikide ükshaaval enda poole pöörata ja nõnda niigi habrast ühtsust killustada on Kremli seisukohast igati arusaadav. Tšehhi president Miloš Zeman käis näiteks Teise maailmasõja lõpu 70. aastapäeva puhul Moskvas - mis sest, et pea kogu maailm seda Krimmi okupeerimise pärast ignoreeris. Tuleb ka arvestada, et peale ksenofoobse Rahvusliku kodukaitse partei on Tšehhi parlamendis esindatud tugevalt samuti Moskva suhtes sümpaatiat tundvad kommunistid.
Tšehhi kaitsepolitsei hoiatab oma väljaandes viie valdkonna eest, kus Venemaa üritab nende riigis elanikkonna meelsust kujundada. Kui palju pädevad samad hoiatused meil?
1. Tšehhi meedia nõrgestamine. Infiltreerutakse varjatult Tšehhi meediasse, produtseeritakse ulatuslikku Vene riigi levitatavat propagandat ja valeinfot.
Eesti puhul rõhutakse ennekõike venekeelsele elanikkonnale, ehkki sotsiaalmeedia vahendusel jõuab käsitlus keeleüleselt kõigini. Venekeelne elanikkond saab teabe ennekõike läbi kaabel-TV. Suurim kanal PBK on samas oma kohalikus kajastuses võib-olla küll „sotsiaalsem" ning näeb asju venekeelsete inimeste vaatevinklist, aga pigem on ta lood ajakirjanduslikult korrektsed. Venemaalt tulevad uudislõigud jäetakse rahulikult Kremli propagandistide südametunnistusele. Eestikeelses meedias on suurimad Venemaa jutupunktide edastajad erinevad keskväljaanded („kaikameeste valitsus Ukrainas" jne).
Eesti Kaitsepolitsei rõhutab aga, et suur hulk energiat pühendatakse kohaliku venekeelse meedia diskrediteerimisele. „Kartes kaotada oma Eesti auditooriumi, tegid Venemaa riiklikud propagandakanalid 2015. a augustis-septembris mitu katset sildistada uut Eesti Rahvusringhäälingu venekeelset telekanalit ETV+ kui Eesti valitsuse hääletoru või seda lihtsalt alavääristada," kirjutab Kaitsepolitsei oma aastaraamatus.
Samas agentuuri Rossija Segodnja poolt asutatud „Sputnik" on nö aus propagandatööriist ega näe väga vaevagi vastupidise mulje jätmisega. Niisamuti kui meediaklubisse Impressum esinema kutsutud eksperdid, kelle puhul teeb Eesti sageli endale suurima karuteene, kui neid oma piirilt väheveenvate põhjendustega tagasi saadab.
Uue arenguna üritab nüüd suunata mõttemaailma agentuur Baltnews, mis soovib jätta endast hoopis rohkem nö normaalse infokanali muljet. Tonaalsuses pole aga kahtlust, kui vaadata kasvõi pilti (president Ilves püstoliga), mida kasutati muidu neutraalse artikli juures Venemaa tulevikule pühendatud konverentsist.
2. Tšehhi ühiskonna arvamuste mõjutamine, vastupanuvõime ja võimalikuks konfliktiks valmisoleku vähendamine. Hämatakse info ja valeinfoga, ähmastatakse tõe ja objektiivsuse piire, levitatakse põhimõtet „kõik valetavad".
Relativistliku maailmapildi propageerimine pole kuigi raske - seda enam, et lääneriigid annavad oma kahepalgelise käitumisega selleks liigagi sageli põhjust. Vladimir Putini poolt hiljuti Vaikse ookeani rannikul toodud näide topeltstandarditest Kosovo ning Krimmi elanike enesemääramisõiguse kohta on tüüpiline näide.
Natuke veel vürtsi juurde nagu Saksamaa kohta toodud (ning hiljem ametlikult valeks osutunud) näide pagulaste poolsest koolitüdruku vägistamisest annavad piisavalt nükkeid, millega kahtlusi külvata - eriti, kui leitakse veel korralikku (mis sest, et tegelikult asjasse mittepuutuvat) pildimaterjali. Sotsiaalmeedias hakkavad need „faktid" elama juba oma elu.
3. Tšehhi ühiskonnas sotsiaalsete ja poliitiliste pingete loomine. Asutatakse marionettorganisatsioone, toetatakse varjatult või otseselt populistlike ja ekstremistlike teemade käsitlemist.
Sellega tuli meelde üks PBK käsitlus Tallinnas toimunud rahvuslaste tõrvikurongkäigust. Tegemist oli täiesti hinnanguvaba, mitut poolt käsitleva, igasuguse moraalilugemiseta reportaažiga. Pole vaja midagi üle võlli ajada, kui Leni Riefenstahli kaadrid ise kaamerasse trügivad.
Paljuski ongi Venemaa mõjutustegevus läinud Euroopas diasporaade (mitte väga õnnestunud) toetamiselt just demokraatiavastaste poliitiliste jõudude edendamisele. „Vene ideoloogiline pealetung, mis on tihedalt seotud nende poliitiliste eesmärkidega ning toetab regressiivseid, illiberaalseid ja läänevastaseid erakondi, kohtub siin järjest populaarsemate paremäärmuslike parteide, illiberaalsete liikumiste ning leviva poliitilise pettumusega liberalismis, inimõigustes ja demokraatlikes ideaalides," kirjutab Ungari instituut Political Capital kogu Euroopa kohta.
Keegi pole suutnud tõestada Vene raha linki näiteks Eestis samu väärtusi jagava EKRE puhul. Aga nende tegevus sobitub Kremli püüdlustega siiski ideaalselt.
4. NATO ja EL-i ühtsuse ja valmisoleku lõhkumine. Püütakse häirida näiteks Poola-Tšehhi suhteid, jagatakse vale-infot ja ärevaid kuuldusi USA ja NATO kohta, luuakse virtuaalset sõjaohtu.
Vaatame kasvõi eesootavat nn rahupooldajate marssi Tallinnas, et kinnitada samu püüdlusi ka Eestis. Tõsi, Tšehhi (kui muuhulgas igast küljest liitlaste poolt kaitstu) on juba olemuselt palju patsifistlikum ühiskond. Teisalt võib taolist mõjutamist pidada ka igati legitiimseks PR-tööks: mis on tingimata valet selles, kui seada kahtluse alla pidev sõjatrummi tagumine ning äreva julgeolekusituatsiooni kirjeldamine oma riigijuhtide poolt?
5. Ukraina maine kahjustamine ja rahvusvaheline isoleerimine. Tšehhi kodanikke ja organisatsioone kasutatakse Ukrainaga seotud infooperatsioonides, mida varjatult korraldab Venemaa. Näiteks Ostravas „Donetski rahva-vabariigi esinduse" avamine.
Suure töö teeb ikkagi ära meile paistev Venemaa televisioon. Eesti kodanike puhul on ärakasutamist infooperatsioonides raske tõestada ja see võib olla väga kaudne. Igaüks, kes kasutab Ukrainast negatiivselt rääkides muuhulgas Kremli jutupunkte, pole veel agent. Näiteks Tallinna Televisioonil on Ukrainast rääkides ilmselt muud huvid kui Moskva esindamine.
Jällegi tuleb arvestada, et põhirõhk on suunatud just venekeelsele elanikkonnale. Suurt rolli mängib kommentaarium sotsiaalmeedias. Näiteks ukrainlaste esindaja Eestis Oleg Samorodni proovis panna politseid tegutsema väljaande Vecherka kommentaaride peale, kus kutsuti ühemõtteliselt ukrainlasi tapma (politsei lükkas avalduse tagasi).
Pikas perspektiivis kujutab kahe etnose erinev infokümblus mõistagi julgeolekuriski. Riigikantselei uuring leidis vahetult pärast Ukraina konflikti algust, et 80% eestikeelsetest uskus Ukraina puhul pigem nö lääne versiooni ning 80% venekeelsetest pigem Moskva oma. Pole põhjust uskuda, et kahe poole teineteisemõistmises on tulnud suur murrang.
