Kuid nüüd vaatan ma, et ühiskond muutub selle lepinguga solidaarsemaks, õiglus pole üksnes jõukamate jaoks.

Vähem vastasseise

Ühiskond on selle valitsuskoalitsiooniga minetanud ühe suure vastasseisu, pean siin silmas vastasseisu Keskerakonna toetajatega ja see on ühiskonna sidususele ääretult oluline. Nende taga oli ju suur osa ühiskonnast.

Pikki aastaid moodustunud Reformierakonna toiduahel, kustkaudu käis töökohtade jaotus, lõhutakse nüüd ära. Oluline on nüüd vaid tagada, et ei tekiks uus vastasseis, kus Reformierakond muutub peksupoisiks. Ja et vana toiduahela asemele ei tekiks uut samasugust.

Mulle tundub, et uue valitsuskoalitsiooni tulekuga on muutunud üldine hoiak ja häälestus, kuidas suhestutakse kodanikuühiskonnaga ning mismoodi suhtutakse opositsiooni. Seni on võim vaadelnud end väljaspool kodanikuühiskonda seisvana, mitte selle osana.

Kui end käsitletakse ühiskonna osana, mitte eemalseisva eliidina, mitte Stenbocki maja kuidagi omaette, siis hakkab kodanikuühiskond ka toimima.

Sadat päeva pole vaja

Minu jaoks oli julgustav kuulda, et uue valitsuse jaoks pole olemas opositsiooni ja koalitsiooni eelnõusid, vaid head ja halvad eelnõud. Uus valitsus on öelnud, et koalitsioonilepingut käsitletakse avatud dokumendina, mitte nii, et mida seal pole, sellega tegelema ei pea. Ja see on igati õigustatud, sest elu muutub väga kiiresti ja riik peab säilitama paindlikkuse. Kui kolm partnerit peavad nädalaga koalitsioonilepingu kokku panema, kõiki eluvaldkondi käsitlema, siis ei saagi vaadelda sel hetkel kokku lepitut ainsa ja muutumatuna, vaid seal kokku lepitu peab edasi arenema pidevas arutelus.

See valitsus ei peaks saama sadat kriitikavaba päeva, sada päeva oleks õigustatud korraliste valimiste järel tekkinud valitsuse puhul. Ja kui nad nendest põhimõtetest kaugenevad, petavad, siis nad ka oma võimu kaotavad.