Igor Gräzin avameelselt: riik ei oska omada. Ta on ärimehena sageli lihtsalt loll
Kusjuures EE juhatuse esimehe Liive miljardilised vigurid olid palja silamaga nähtavad isegi niisugustele romantilistele ja impressionistlikele elukunstnikele nagu meie telemehe Andres Raidiga oleme. Ainuüksi Utah' projekti aferistlikust iseloomust oleme rääkinud mitmel aastal TV ekraanil enam kui paar korda ja omatehtud dok-kaadreid näidates. Isegi kui oletada, et Enefit-i ja Utah'-Jordaania trikkide vahelt keegi midagi ei varastanud (sest uskugem inimeste headusse!) keevitati taskutesse ometigi sadu tuhandeid juhatuste liikmetele, konsultantidele, nõustajatele, projektikirjutajatele jne. Eks Ministeeriumiski pidi olema inimesi, kel muud tööd polnudki, kui Eesti Energiaga tegeleda - s.t. jälle rahakopikas mitte midagi tegemise eest.
Möönan, et riik on ärimehena sageli ka lihtsalt loll - kui vaadata igavuse käes vaevlevaid Koidula piiripunkti, Saaremaa süvasadamat ja vihastamapanevat Mäo teeristi (kus miski millegagi ei ristu, aga Paidesse sõitmine eeldab GPS-i viimast versiooni). MKM-i tegi lolliks isegi põder (mitte soomlane, vaid loom), kes keeldub üle nende ehitatud looma-silla minemast. Võib-olla peaks Maanteeameti koosseisu arvama kaks dresseerijat, kes hakkaksid seda ülekäiku loomadele porgandiga meelitades turustama? Enefit-i projektiga nii tehtigi, ainult et porgandit Vabariigi Valitsuse nina all väristades.
Riigi äri-alasel rumalusel on üks eelis - väga loll riik ei suuda segada ja tavaline ja normaalne äri saab rahulikult edeneda. Seni, kuni riik saarte ühendust tähele ei pannud, vedas Leedo inimesi oma parvlaevadega väga hästi ja ilusti. Selle ajani, kuni ELRONit ei juhtunud, töötasid nõuka-aegse raudtee riismed enam vähem mõistetava mugavusega. Seni, kuni olid alles mitmed erakõrgkoolid (nende hulgas EBS, „Nord") hoiti kogu Eestis tänu konkurentsile alles kõrghariduse tase nii mitmetelgi aladel. Seni, kuni lasti lennata erafirmadel (ELK, Avies, ENIMEX) olid lennu-ühendused sisemaal enamvähem korras. Aga niipea, kui riik, kes kaotas konkurentsis kõigil 100l juhul 100st, vihastas ja hakka era-äri seaduste ja subsiidiumidega maha tapma, kadus nii teenuse kvaliteet kui ka mõistlik hind.
Miks on võimalik, et silmaga nähtavaid võimetuid riigi-äride juhatusi (kus nõrgimaks lüliks on muide nn spetsialistid! - poliitikud olid Eesti Energia nõukogus afääride suhtes skeptilised alati) endiselt aastaid ametis hoitakse? Isiklikud sõprussuhted, mugavus, omavahel-diilid, rahaskeemid, laiskus midagi muud? Põhjus on lihtne - riik kui ärimees saab riigi-kui-seadusandjana kohendada seaduse selliseks, et see on kasulik üksnes tema enese äridele! See on juhtum, kus jalgpalli-matshi vilistab ühe võistkonna kesktormaja. S.t. riigil on võimalik muuta äritegemise keskkond selliseks, et see soosiks üksnes tema enese ärisid. Ehk siis: äri ei ole enam äri (mis eeldab konkurentsi) vaid lihtlabane kasuvõtmine administratiivsete vahenditega. Nagu võrgutasu ja elektrihind ei ole ei tasud ega hinnad, vaid riigi poolt kehtestatud energiamaks.
Hiljuti alustas tööd komitee, mille ülesandeks on määrata riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse ausaid ja tarku inimesi. See aga ei muuda asja kuidagi paremaks! (Juhatused valetavad näkku niikuinii - Tallinna Sadam, Liive-aegne Eesti Eenergia... juba Rail Balticu šefidki tolmutavad nii, et mitte ainult ülemused, vaid isegi tark rahvas ei saa enam millestki aru!) Udumehi on olnud eeskätt nn spetsialistide hulgas, kellele riigifirma on nende oma isikliku firma konkurent. Või võimalus oma isiklikule firmale raha saada. (EE nõukogu liige, spetsialist, ehitas riigi rahadega oma isiklikule vabrikule kalli katlamaja!).
Riigivargus pole mitte (ainult) see, kui inimene varastab riigi tagant vaid ka see, kui riik varastab oma kodanike tagant. Ühele sellisele juhtumile sai Riigikohus jaole: riik oli üritanud sahkerdada oma taskusse (eelarvesse) põlevkivi varu, andes seda seadusvastaselt omaenese firmale ja surudes autu konkurentsiga kõrvale erafirmat samas valdkonnas (VKG). Kohus ütles riigile - kui sa ilma äritsemiseta kohe kuidagi ei saa, siis vähemalt tee seda ausalt. Aga kui me räägime ettevõtluskeskkonnast selle söna ausas tähenduses, siis riiki pole seal muus funktsioonis kui reeglite kehtestaja ja nende täitmise üle järelvaatajana. Nagu politseinik, kelle palk ei saa olla protsent trahvisummast.
Riigile võivad kuuluda ettevõtted vaid siis, kui nad teevad midagi, mida eraviisiliselt teha ei saa (näit majakate haldamine, kohtupidamine avalike süütegude puhul, raskes olukorras olevate inimeste toetamine jne) või kus see on igal juhul kahjumlik ent ühiskonnale vajalik (ERM, sümfooniaorkester, reisijatevedu). Aga siis pole neil vaja mitte mingisuguseid nõukogusid kes ja kuidas neid ka ei nimetaks. Taolise riigiettevõtte eesotsas olgu direktor, kelle määrab minister ja kes saab vaid kuupalka. Kui hakkama ei saa, siis võtame maha ja paneme uue ilma mistahes nõukoguta, mis on vaid selge vee ja vastutuse ärasogamise asi.
