Igor Gräzin: Ühendatud Valga/Valka – Hardo Aasmäe testament
Kui Läti Valka piirkond ja Eesti Valga maakond moodustaksid ühtse kohaliku omavalitsuse, siis oleks nende ühine ja terviklik pealinn – Valga/Valka - mitte seljaga vastu piiri surutud provintsilinnake, vaid unikaalse maakonna keskel asuv omaenese väärikuse ja olemisega munitsipaalkeskus. See on asja geograafiline ilu. Ja poliitiline ilu Euroopa Liidule.
Valga linn on olnud 800 aastat, tema õigusi on rohkemini kinnitatud kui Tallinna omi – neid on annetanud 4 riigipead: Stefan Bathory, Sigismund III, Gustav II Adolf ja Katariina Suur. Ja see oli vaid ajaloo õnnetu kokkujuhtumine, et 1920. aastal saabus siia Briti ränd-kolonel, kes pikema arutluseta linna pooleks tõmbas ja kadus. Jättes, muide, Lätile uhkest ja eneseteadlikust linnast vaid aguli.
Edasine oli loogiline: maakond, mis on surutud vastu piiri ja seisab riigi ääre peal ei saagi olla muud kui – ääremaa. Ja selle maakonna ülemaailmne kuulsus Otepää ja Kääriku näol ei tee seda fakti olematuks. Kuidas ka regionaalpoliitikast ka räägitud poleks, Lõuna-Eestisse see eriti ei jõua vaatamata kuitahes heale tahtele. Kuigi paljud Eesti riigijuhid just siitkandist pärit on olnud – Tiit Vähi juhikarjäär algas, mäletatavasti, just Valga Autobaasist ja ase-peaminister, tipp-advokaat professor Paul Varul kasvas üles sealt kümmekond kilomeetrit Tartu poole. Ja kui Lõuna- ning Edela-Eesti endiselt kiduramaks jäi, polnud viga mitte tahtmise puudumises, vaid objektiivses asjaolus – tänane Valgamaa (kujult nagu Lõuna-Ameerika) ja Valga linn eksisteerivad majandusgeograafiliselt valesti.
Nad on poolikud ja see, kuidas Tallinn kavatseb saada Helsingi eeslinnaks ja Lõuna-Soomeks, ei tee olukorda paremaks. Laual-olevad mega-ideed – Rail Baltic, Helsingi tunnel, Tartu maantee lõpetamine Mäos – baseeruvad vaikival eeldusel, et Eesti koosneb neljast osast: Tallinn, Muuga, Ida-Viru- ja Läänemaa. Kõik. Selles asjadekäigus pole tegelikult mitte midagi halba (kui meie hinnangutest üldse miskit oleneb). Aga me peame mõistma fakte. Varalahkunud Hardo Aasmäe viimaseid mõtteavaldusi oli umbes see: Rail Baltica (või Balticu? – kuidas „käänata-väänata“? - Tammsaare) viimine Kesk- ja Lõuna-Eestist mööda tähendab seda, et Põhja-Liivimaal (Mäost lõunapoole jääv osa tänasest Eesti Vabariigist) tuleb hakata kavandama oma elu ise. Tallinnast vaadates puudub Lõuna- ja Kesk-Eestil mistahes loogiline mõte ja sellepärast maanteed ja raudtee sealt mööda viiaksegi.
Igapäeva-elu kinnitab (ja S.-V.Kiisler raputab näiteid kui varrukast) kuidas poolik Valgamaa ei saa ei areneda ega normaalselt toimida. Siin ei aita ei linnadevahelised sõpruslepingud ega koostöö-projektid kui puudub alaline ja püsiv struktuur: ühine linnavalitsus, linnapea, maavanem. Seda ei arva mina, vaid ka meie maavanem Margus Lepik ja Läti linnapea Vents Armands Kraukulis. (Muide, Vents on oma-aegse menubändi „Bumerangs“ kidramees, keda võib näha esitamas liigutavat laulu – „Vilcijens Riga-Valka“ – vt „YouTube“.) Juba täna käib Valgas ühise kesklinna-kontseptsiooni kujundamine, mis eeldab seda, et linn taastub oma tervikuks.
Koomiline detail: Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi jurist on normaalse Valgamaa taastamise vastu, sest ta muretseb… Läti (sic!) territoriaalse terviklikkuse pärast! Asi, mille üle muretsemise peale Läti kolleegid pole tulnudki. (Kas varga peas põleb müts?) Territooriumid ja piirid ei puutu siin asjasse – mõlemad Valgamaa pooled on Euroopa Liit, NATO ja Schengen. Isegi raha – euro – on sama. Eks konarusi ühinemisel tekib, aga nad ei saa hõõrumisteks, sest mõlemad Valga pooled saavad aru – Tallinn on kaugel, tema tähelepanu on üürike ja milleks ta olekski. Oluline on seegi, et mitte ainult Valgamaa üksi (kus on siiski olnud Cimze seminar, Nipernaadi, Hurt, Bernhard Kangro, Mart Juur ja Pavel Loskutov), vaid Põhja-Liivimaa laiemalt on otsustava tähtsusega Eesti kultuuri säilimiseks. See on Kreutzwaldi, Koidula, Bergi nisuvilja, sini-must-valge lipu, „Õrna ööbiku“, Emakeele Seltsi, esimese laulupeo ja Alo Matiiseni maa, millel puuduvad tõmbed ja tungid Põhjamaa suunas. Siin on eesti kultuur sündinud ja siin on ta põhjapoolt kaitstud.
Lätlastel pole keele-erinevuse tõttu eesti kultuurile seda kahjulikku mõju, mida avaldab soomestumine. Tänane Soome pole enam too endine Suitsu, Vilde ja Tuglase unistuste maa, vaid tehnoloogilise sümboli – „Nokia“ – äriregistri-kande asukoht.
Suur-(tegelikult – normaalse)Valgamaa loomine on võib-olla juba hiljaks jäänud ja võimalus taastada majandus-geograafilised tingimused sealseks edenemiseks on möödas. Aga kuni me pole selles kindlad – tasub proovida. Selleks sai tehtudki haldusreformi seadusesse täiendus, et üheks omavalitsuse vormiks võiks olla riikideülene omavalitsus. Käskida sellist asja (Rahanadusministeeriumi jurist kardab ilmaasjata!) ei saa, aga võimalus võiks olla. Ja selles, et nimetatud ettepaneku taga on Hardo Aasmäe vaimupärandit, on veel miskit eriti ilusat.
