IIR HERMELIIN: Turg ja salajane linn

Tal­lin­nas, na­gu igas tei­ses­ki lin­nas, on pei­dus pal­ju si­se­mi­si näh­ta­ma­tuid lin­nu. Need ek­sis­tee­ri­vad sa­maaeg­selt ja pa­ral­leel­selt, muu­tes ter­vi­ku si­se­mi­selt rik­ka­maks.

Ku­jut­len, et üks sel­li­ne linn lin­nas asub Stock­man­ni ja ci­ty ümb­ru­ses, tei­ne Kad­rio­rus, kol­mas Las­nam­äel, nel­jas va­na­lin­nas, viies Uue Maail­ma kan­dis, kuues hoo­pis süda­lin­na kal­mis­tu kit­sas­tes kvar­ta­li­tes. Ja nõnda võiks veel lõpu­tult jät­ka­ta, sest rik­kas lin­nas on näh­ta­ma­tuid kih­te pal­ju. Igal näh­ta­ma­tul lin­nal on oma tun­ne, au­ra ja kes­kus, mi­da ta­ju­vad kõige sel­ge­malt just sel­le põli­se­la­ni­kud.

Mi­nu sa­la­lin­naks on Ka­la­ma­ja – süda­me­ga re­no­vee­ri­tud ma­ja­de ja ki­bu­vits­te­ga ää­ris­ta­tud ühe­suu­na­lis­te tä­na­va­te tih­nik. Teis­te lin­na­de ela­ni­kud tei­ne­kord kar­da­vad Ka­la­ma­ja, sest nen­de jaoks tä­hen­dab see raud­teed ja sel­le rää­mas ümb­rust. Tões­ti, tul­les va­na­lin­na poolt lä­bi maa-alu­se kah­hel­to­ru näed esi­me­se­na Bal­ti jaa­ma ja nõukaaeg­set put­ka­ma­jan­dust. Siin lon­gi­vad rin­gi kri­mi­naal­se vä­li­mu­se­ga här­rad, ha­tu­se ole­ku­ga ko­du­tud ning ta­ti­sed laps­var­gad.

Tuhat nippi külmetuse vastu

Kuid prae­gu ta­hak­sin rää­ki­da hoo­pis soo­jast sa­la­lin­nast, mil­le üks süda on Bal­ti jaa­ma turg. Mui­de, ni­me­tus Ka­la­ma­ja turg kõlaks meie lin­na ela­ni­ke ar­va­tes hoo­pis pa­re­mi­ni.

Mul po­le isik­lik­ku kas­vu­hoo­net, kus kas­va­ta­da to­ma­ti­mait­se­li­si ro­he­li­si, kol­la­seid ja pu­na­seid to­ma­teid, ega ae­ga, mil ise poh­lal käia. Aga ma tean tu­rul to­re­dat meest, kel­le käest saab ik­ka os­ta värs­keid sir­mi­kuid ja pu­ra­vik­ke. Te­ma teab, mil­lal on õige seen­te ja mar­ja­de kor­ja­mi­se aeg. Lo­bi­se­me ala­ti pi­kalt il­mast, ret­sep­ti­dest ja hoi­dis­test. Sel­le me­he müügi­ko­ha kõrval on lett, mil­le ta­ga müüb üks proua poh­li ja jõhvi­kaid. Tal on ala­ti va­ruks tu­hat nip­pi, kui­das külme­tu­sest ja­gu saa­da.

Jär­je­kor­ras järg­mi­ne müüja on Ser­gei – sõbra­lik kar­tu­li­kas­va­ta­ja, kes teab täp­selt, mil­list te­ma kümnest kar­tu­li­sor­dist peak­sin ah­ju­kar­tu­li jaoks ost­ma. Sil­mad sä­ra­mas peas, rää­gib ta pi­sut koh­ma­kas ees­ti kee­les, et „Lei­la­l” on kol­la­ne si­su, si­le õhu­ke koor ja te­ma mu­gu­lad ei la­gu­ne kee­de­tu­na ära ega lä­he tu­me­daks. Ta ja­gab let­ti Geor­gi­ga, kel­lelt os­tan ala­ti kõige ma­gu­sa­ma ar­buu­si ja saa­dan ter­vi­tu­si te­ma ar­buu­si­kas­va­ta­ja­test Gruu­sia-su­gu­las­te­le.

Seejä­rel tu­leb mait­se­ro­he­li­se lett, kus as­kel­dab kuu­lus ko­riand­ri-, pe­ter­sel­li-, til­li- ja adžika-här­ra. Tal on kom­beks öel­da: „U men­ja on kind­las­ti samõi lutši adžika v mi­re.” Sel­li­ses lõbu­sas ees­ti-ve­ne kee­les, mis on oma­ne kõigi­le Bal­ti jaa­ma tu­ru müüja­te­le, me suht­le­me­gi.

Siin­sed kaup­me­hed ar­mas­ta­vad ja tun­ne­vad oma kau­pa. Tu­rul on õun­tel-to­ma­ti­tel ni­med: siin müüak­se an­too­nov­kat, „Jõge­va kol­las­t” ja mart­si­pan-õuna. Eri­ne­valt su­per­mar­ke­ti juu­ri­kao­sa­kon­nast, kus loen kar­tu­li­saht­li kõrvalt sil­ti „Ees­ti”, õun­te ko­halt „Hol­lan­d” ja lõhe­roo­sa­de to­ma­ti moo­di vil­ja­de kõrvalt „Poo­la”. Su­per­mar­ke­tid on kõigis rii­ki­des ident­sed, kaup ja müüjad­ki ära­va­he­ta­mi­se­ni sar­na­sed.

Bal­ti jaa­ma tu­rul on mui­du­gi ka rää­mas ja ka­si­ma­ta pool, mis ala­ti esi­me­se­na sil­ma hak­kab. Siit leiab ri­da­de vii­si rä­pa­seid kios­ke, kus müüak­se il­ma ni­me ja toot­ja­ta as­ju. Või let­te, kus han­gel­da­tak­se al­les sõidu­soo­ja­de ilu­kil­pi­de ja lap­se­vank­ri­te­ga. Just sel­le­ga peaks lin­nao­sa­va­lit­sus te­ge­le­ma.

Turuta linn on vaesem

Mind hir­mu­ta­vad ju­tud, et kao­ta­me Bal­ti jaa­ma tu­ru ning ehi­ta­me ase­me­le „kor­ra­li­kud elu- ja müügi­pin­na­d” või „kont­ser­di- ja kon­ve­rent­si­pai­ga­d”.

Ma ei ta­ha, et Tal­linn jääks ühe näh­ta­ma­tu lin­na võrra vae­se­maks. Tee­me pa­rem Bal­ti jaa­ma tu­rust isi­kupä­ra­se ja bo­heem­li­ku Ka­la­ma­ja tu­ru, kus gru­siin müüb ki­re­ga ar­buu­se, ve­ne­la­ne sir­mi­kuid  ning Jaan ma­he­dat „Jõge­va kol­las­t”. Tu­ru, mis oleks ava­tud ja to­re suht­lus­nurk kõiki­de lin­na­de ela­ni­ke­le ja an­naks Tal­lin­nas ja­lu­ta­ja­le põhjust Ka­la­ma­jast lä­bi as­tu­da.

Ääre­pealt olek­sin unus­ta­nud juh­ti­da teie tä­he­le­pa­nu ühe­le pi­si­ke­se­le de­tai­li­le: tä­dil, kes müüb ka­na­mu­ne, on plas­tist ra­haa­lu­se ase­mel pak­sust kol­la­sest lõngast hee­gel­da­tud li­nik. Ja lah­ku­des soo­vi­tak­se ost­ja­te­le ala­ti kõike head.

Veel:

Mari Kodres: Balti jaama turu lõpu algus on käes, räämas piirkond saab esinduslikuks. EPL, 14.10