IIR HERMELIIN: Turg ja salajane linn
Kujutlen, et üks selline linn linnas asub Stockmanni ja city ümbruses, teine Kadriorus, kolmas Lasnamäel, neljas vanalinnas, viies Uue Maailma kandis, kuues hoopis südalinna kalmistu kitsastes kvartalites. Ja nõnda võiks veel lõputult jätkata, sest rikkas linnas on nähtamatuid kihte palju. Igal nähtamatul linnal on oma tunne, aura ja keskus, mida tajuvad kõige selgemalt just selle põliselanikud.
Minu salalinnaks on Kalamaja – südamega renoveeritud majade ja kibuvitstega ääristatud ühesuunaliste tänavate tihnik. Teiste linnade elanikud teinekord kardavad Kalamaja, sest nende jaoks tähendab see raudteed ja selle räämas ümbrust. Tõesti, tulles vanalinna poolt läbi maa-aluse kahheltoru näed esimesena Balti jaama ja nõukaaegset putkamajandust. Siin longivad ringi kriminaalse välimusega härrad, hatuse olekuga kodutud ning tatised lapsvargad.
Tuhat nippi külmetuse vastu
Kuid praegu tahaksin rääkida hoopis soojast salalinnast, mille üks süda on Balti jaama turg. Muide, nimetus Kalamaja turg kõlaks meie linna elanike arvates hoopis paremini.
Mul pole isiklikku kasvuhoonet, kus kasvatada tomatimaitselisi rohelisi, kollaseid ja punaseid tomateid, ega aega, mil ise pohlal käia. Aga ma tean turul toredat meest, kelle käest saab ikka osta värskeid sirmikuid ja puravikke. Tema teab, millal on õige seente ja marjade korjamise aeg. Lobiseme alati pikalt ilmast, retseptidest ja hoidistest. Selle mehe müügikoha kõrval on lett, mille taga müüb üks proua pohli ja jõhvikaid. Tal on alati varuks tuhat nippi, kuidas külmetusest jagu saada.
Järjekorras järgmine müüja on Sergei – sõbralik kartulikasvataja, kes teab täpselt, millist tema kümnest kartulisordist peaksin ahjukartuli jaoks ostma. Silmad säramas peas, räägib ta pisut kohmakas eesti keeles, et „Leilal” on kollane sisu, sile õhuke koor ja tema mugulad ei lagune keedetuna ära ega lähe tumedaks. Ta jagab letti Georgiga, kellelt ostan alati kõige magusama arbuusi ja saadan tervitusi tema arbuusikasvatajatest Gruusia-sugulastele.
Seejärel tuleb maitserohelise lett, kus askeldab kuulus koriandri-, peterselli-, tilli- ja adžika-härra. Tal on kombeks öelda: „U menja on kindlasti samõi lutši adžika v mire.” Sellises lõbusas eesti-vene keeles, mis on omane kõigile Balti jaama turu müüjatele, me suhtlemegi.
Siinsed kaupmehed armastavad ja tunnevad oma kaupa. Turul on õuntel-tomatitel nimed: siin müüakse antoonovkat, „Jõgeva kollast” ja martsipan-õuna. Erinevalt supermarketi juurikaosakonnast, kus loen kartulisahtli kõrvalt silti „Eesti”, õunte kohalt „Holland” ja lõheroosade tomati moodi viljade kõrvalt „Poola”. Supermarketid on kõigis riikides identsed, kaup ja müüjadki äravahetamiseni sarnased.
Balti jaama turul on muidugi ka räämas ja kasimata pool, mis alati esimesena silma hakkab. Siit leiab ridade viisi räpaseid kioske, kus müüakse ilma nime ja tootjata asju. Või lette, kus hangeldatakse alles sõidusoojade ilukilpide ja lapsevankritega. Just sellega peaks linnaosavalitsus tegelema.
Turuta linn on vaesem
Mind hirmutavad jutud, et kaotame Balti jaama turu ning ehitame asemele „korralikud elu- ja müügipinnad” või „kontserdi- ja konverentsipaigad”.
Ma ei taha, et Tallinn jääks ühe nähtamatu linna võrra vaesemaks. Teeme parem Balti jaama turust isikupärase ja boheemliku Kalamaja turu, kus grusiin müüb kirega arbuuse, venelane sirmikuid ning Jaan mahedat „Jõgeva kollast”. Turu, mis oleks avatud ja tore suhtlusnurk kõikide linnade elanikele ja annaks Tallinnas jalutajale põhjust Kalamajast läbi astuda.
Äärepealt oleksin unustanud juhtida teie tähelepanu ühele pisikesele detailile: tädil, kes müüb kanamune, on plastist rahaaluse asemel paksust kollasest lõngast heegeldatud linik. Ja lahkudes soovitakse ostjatele alati kõike head.
Veel:
Mari Kodres: Balti jaama turu lõpu algus on käes, räämas piirkond saab esinduslikuks. EPL, 14.10