Üheksa kuud hiljem proovis Obama läbirääkimisi uuesti alustada. „Iisraeli ja Palestiina piirid peaksid jooksma sealt, kuhu need 1967. aastal vastastikuse kokkuleppe alusel määrati, nii et mõlema riigi jaoks oleksid olemas kindlad ja tunnustatud piirid,“ ütles Obama maikuus.

Taas oli olukord, kus palestiinlased nõustusid Obama ettepanekuga, kuid Netanyahu lükkas selle avalikult tagasi. Nüüd ei jäänud palestiinlastel enam muud rahumeelset moodust 1967. aasta piiride taastamise nõudmiseks kui pöördudes ÜRO poole. 1967. aastal okupeeris Iisrael ajaloolisest Palestiinast järele jäänud ala ning teisigi araabia piirkondi. Sellele järgnes juunisõda ehk Kuuepäevane sõda. Varsti pärast sõda teatas ÜRO Julgeolekunõukogu preambulis Resolutsioonile 242, et „jõuga maa okupeerimine on lubamatu.“

See pole esimene kord, mil ÜRO-d on Lähis-Ida tõrksates küsimustes vahekohtunikuna appi kutsutud. 1947. aastal, mil ÜRO Peaassamblees toimus hääletamine Briti valitsusalade partitsioneerimisresolutsiooni üle, millega pidi Palestiina jagunema kaheks – juudiriigiks ja araabaste alaks, tantsisid juudid Tel Avivi tänavail. Tänapäeval lükkab Iisrael tagasi Palestiina riigi staatuse tunnustamise palju väiksemal alal kui see oli Palestiina araablastele ette nähtud 1947. aasta jaotuskava alusel.

Lähiminevikus, alates 1991. aastal toimunud Madriidi Konverentsist, on iisraellaste ja palestiinlaste vahel toimunud mitmeid läbirääkimisi erinevais vormides. Palestiinlased on teinud ühe kompromissi teise järel, lootes, et osalised kokkulepped võivad viia riigi moodustamiseni. 1993. aastal saavutati Oslos rahukokkulepe, mis pidi kestma viis aastat ja päädima sellega, et kõrvuti eksisteerivad iseseisev Palestiina riik ja kindel ning tunnustatud Iisrael.

Vatikani stsenaarium

Kuid see rahuprotsess tõi esile üksnes täieliku suutmatuse milleski tõeliselt kokkuleppele jõuda. Veel hullem – otsekõnelused pole mitte üksnes läbi kukkunud, vaid rahuprotsesside varju all on Palestiina territooriumile ehitatud hulgaliselt Iisraeli kolooniaid. Palestiinlastelt võetakse maa käest ära ja jätkuvalt ehitatakse vaid juutidele mõeldud elurajoone, Iisraeli niinimetatud „turvamüür“ lämmatab palestiinlasi nii ühiskonna kui majanduse vallas. Rahvusvaheline Kohus Haagis on tunnistanud, et Palestiina territooriumile ehitatud müür on rahvusvaheliste seaduste kohaselt illegaalne, ometi ei ole ebaseadusliku müüri suhtes midagi ette võetud.

Palestiina Vabastusorganisatsiooni esimees Mahmoud Abbas, kes on vandunud, et tema valimistel uuesti ei kandideeri, on valinud selle tee, et tuleb pigem taotleda ÜRO tunnustust kui jätkata tulutut läbirääkimiste paroodiat, mis võib enam kahju kui kasu tuua. Niisugune taktikaline muutus on muidugimõista iisraellaste närvi mustaks ajanud ning on USA jaoks frustreeriv. Vähe on neid palestiinlasi, kes seda liigutust vääraks peavad, kuid samal ajal kaheldakse, et manööver mingeid käegakatsutavaid tulemusi annab.

Palestiina üldsus on praeguse valitsuse otsustega rahul, on rahul sellega, et juhtkonnal on piisavalt selgroogu, et Iisraeli ja USA survele vastu hakata. Rahva poolehoid on Abbasile vähemalt lühiajaliselt toeks. Kuid kui ÜRO tegutsemine ei kanna piisavalt kiiresti vilja, võib rahvas praeguste poliitiliste liidrite vastu pöörata ja astuda vastu Iisraeli okupantidele.

Niisiis – mida täpselt Abbas saavutada soovib? ÜRO Peaassamblee ei saa, erinevalt Julgeolekunõukogust, riiki välja kuulutada. USA on lubanud, et paneb veto misiganes Julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis mingilgi moel tunnustab Palestiina riiki. Aga kui on olemas kahe kolmandiku liikmete poolehoid, siis saab Peaassamblee Palestiinat tunnustada kui vaatlejariiki, sarnaselt Vatikanile. Niisuguses olukorras peaks rahvusvaheline kogukond olema kohustatud toetama Palestiina õigust toimida täieõigusliku suveräänse riigina.

Veel enam – isegi siis kui riik on vaid vaatlejariik – oleks Palestiinal õigus otsida abi Rahvusvaheliselt Kohtult. Samuti võib vaatlejariik Peaassamblee raames paluda harvakasutatava Resolutsioon 377 rakendamist. See tähendab teisisõnu rahu eest ühinemist ning seda kasutati viimati Lõuna-Aafrika apartheidi vastu.

Palestiinlaste püüdlused saada ÜRO-lt riigina tunnustamine, ükskõik missuguses vormis, ei tähenda seda, et nad ei võiks pidada Iisraeliga otseseid läbirääkimisi. Palestiina liidrid, kaasa arvatud Abbas, on öelnud, et nad ei näe mingit põhjust, miks värskelt moodustatud riigi valitsus ei võiks Iisraeli esindajatega läbirääkimistesse asuda. Siiski – juhul, kui ÜRO-s läheb hääletamine läbi, pole enam tegemist rahvaga, kes pöördub oma okupantide poole, vaid kahe riigi suhetega ja töötamisega selle nimel, kuidas omavahelisi suhteid rahus arendada.

©Project Syndicate 2011
inglise keelest tõlkinud Margit Adorf