IIVI ANNA MASSO: Kuradite riigi kaitseks

Val­gus­tu­sa­ja fi­lo­soof Im­ma­nuel Kant, kel­le mõte on ku­jun­da­nud tu­ge­valt õigus­rii­gi ideed, lei­dis, et häs­ti or­ga­ni­see­ri­tud riik ei eel­da üli­mo­raal­seid va­lit­se­jaid: rii­gi võib luua ka „ku­ra­di­te ras­si­le”, kui sel on pii­sa­valt mõis­tust.

Sea­du­sed tu­leb liht­salt te­ha nii, et need en­ne­tak­sid ini­me­se loo­muo­mast kal­du­vust nen­de täit­mi­sest oma­ka­su ni­mel kõrva­le hoi­­da. Häs­ti teh­tud sea­du­sed ei eel­da Kan­ti sõnul ini­mes­telt kõrget mo­raa­li, vaid suu­na­vad nad käi­tu­ma mo­raal­selt, sõltu­ma­ta sel­lest, mil­li­sed on nen­de tõeks­pi­da­mi­sed. Ehk siis li­be­raal­se põhi­sea­du­se üle­san­ne po­le te­ha ini­mes­test ing­leid, vaid pan­na nad käi­tu­ma na­gu ing­lid ka siis, kui neis elab si­si­mas ku­ra­di­ke.

Sel­les vas­tan­dub põhi­sea­dus­lik li­be­ra­lism türan­nia­le – mil­le toi­me­meh­ha­nis­mid too­vad ini­mes­test esi­le nen­de pi­me­da­mad küljed –, aga ka Pla­to­ni „val­gus­ta­tud dik­taa­to­ri” ideele, mis on siin-seal tä­nap­äe­va­ni ülla­ta­valt po­pu­laar­ne. Sel­le jär­gi po­le va­lit­se­ja pii­ra­ma­tu võim isee­ne­sest halb, kui võib loo­ta, et te­gu on hea­taht­li­ku ju­hi­ga, kes se­da võimu kur­jalt ei ka­su­ta. Pea­mi­ne vas­tuar­gu­ment sel­le­le et­te­ku­ju­tu­se­le on küsi­mus: kust me tea­me? Puu­du­li­kult pii­ra­tud võim on ala­ti kiu­sa­tus, mis ju­ba ise kut­sub kor­rum­pee­ru­ma.

Küsi­mus, kas tu­le­va­stelt va­lit­sus­telt võib oo­da­ta ing­li­te käi­tu­mist või tu­leks val­mis­tu­da ka ku­ra­di­te omaks, on päe­va­ko­ha­ne seo­ses aru­te­lu­ga ka­ris­tus­sea­dus­ti­ku muut­mi­se ümber. Pre­si­dent Il­ve­se ot­sus sea­dus ta­ga­si lüka­ta on kooskõlas te­ma jõulis­te sõnavõttu­de­ga õigus­rii­gi kait­seks rah­vus­va­he­li­sel aree­nil. Kui sea­dus on nii laialt tõlgen­da­tav, et se­da võib ka­su­ta­da ka põhi­sea­du­se­ga vas­tuo­lus ole­va­te ot­sus­te õigus­ta­mi­seks, va­jab see pa­re­mat sõnas­tust, et sel­li­ne võima­lus eli­mi­nee­ri­da. Prae­gu­se va­lit­su­se veen­du­mus, et nad ise uut ka­ris­tus­sea­dus­tik­ku vää­ri­ti ei ka­su­taks, on kaht­le­ma­ta sii­ras, kuid sea­dus peab kaits­ma ko­da­nik­ke sõltu­ma­ta sel­lest, kes on pa­ras­ja­gu võimul. Sea­dust ei tu­leks te­ha loo­tu­ses, et se­da ei ta­he­ta kur­jalt ka­su­ta­da, vaid tead­mi­se­ga, et se­da ei saa te­ha.

1934. aasta õppetund

Sea­du­se­muu­da­tu­se taus­tal kum­mi­tab pronk­siöö mäss, aga ka sel­le­le järg­ne­nud rah­vus­va­he­li­ne lai­mu­kam­paa­nia Ees­ti vas­tu. Sa­mad ini­me­sed, kes on hu­vi­ta­tud ra­hu­tus­te õhu­ta­mi­sest, on esi­me­se­na süüdis­ta­mas Ees­tit „fašis­mi­s” ra­hu­tus­te en­ne­ta­mi­se pu­hul. Se­da selts­kon­da mee­li­ta­da po­le võima­lik ega ka mõtte­kas, kuid kõigi­le Ees­ti ela­ni­ke­le on olu­li­ne, et last ei vi­sa­taks väl­ja koos pe­su­vee­ga: po­lii­ti­lis­te ko­da­ni­kuõigus­te pii­ra­mi­ne komp­ro­mi­tee­rib de­mok­raa­tiat ka siis, kui se­da te­hak­se pealtnä­ha de­mok­raa­tia kait­seks.

Seetõttu on iroo­ni­li­ne, et sea­du­se vas­tu pro­tes­ti­ja­te esi­rin­nas oli jõude, kel­le su­he Ees­ti de­mok­raa­tias­se on vä­he­malt küsi­tav. „8. mai lii­ku­mi­ne” teeb koostööd Krem­limeel­se­te ja pro­so­vet­li­ke äär­mus­las­te­ga, aval­da­des nen­de pro­pa­gan­dat ja ühi­ne­des Nõuko­gu­de Lii­du krii­ti­kuid fašis­ti­deks tem­bel­da­va koo­ri­ga, mistõttu nen­de sii­ru­ses „de­mok­raa­tia kait­se­l” on põhjust ka­hel­da. Sa­mu­ti ei õhku Kes­ke­ra­kon­na ülli­tis­test esi­me­se­na ar­mas­tus ava­tud ühis­kon­na väär­tus­te vas­tu. Kuid pro­tes­ti­ja­te hul­gas oli ka ko­da­ni­kuva­ba­dus­te pä­rast sii­ralt südant va­lu­ta­vaid ini­me­si. Nii olu­lis­tes kü-si­mus­tes on täht­sam as­ja si­su­li­ne ja ju­rii­di­li­ne külg, mit­te see, kel­le­ga tea­tud küsi­mu­ses min­gil põhju­sel sa­ma­le poo­le­le sa­tu­tak­se.

Ko­ge­mus näi­tab, et ka­ris­tus­sea­dus­ti­ku täien­da­mi­ne rii­gi­vas­ta­se toi­min­gu osas on va­ja­lik. Küsi­mus, kui pal­ju de­mok­raat­lik riik võib ene­se­kait­seks ko­da­ni­ke va­ba­du­si pii­ra­ta, il­ma et ta muu­tuks eba­de­mok­raat­li­kuks, po­le ai­nult eest­las­te pea­va­lu: see kuu­lub de­mok­raa­tia iga­ves­te di­lem­ma­de hul­ka. See vae­vab lää­ne­rii­ke ter­ro­ris­mi en­ne­ta­mi­sel ja kum­mi­tas Eu­roo­pat 20. sa­jan­di algkümnen­di­tel. Kom­mu­nist­li­ke ja nats­li­ke lii­ku­mis­te kee­la­mi­seks Ees­tis aas­tal 1934 oli kind­las­ti veen­vaid põhjen­du­si, kuid tol­las­te ot­sus­te ta­gajär­jeks oli pii­ra­tud de­mok­raa­tia­ga riik, kes ei suut­nud end vä­li­se rünna­ku eest kaits­ta.

Seaduse mõju

Pre­si­den­di ve­tot võib pi­da­da noo­re rii­gi de­mok­raa­tia õppe­tun­niks. Ava­tud ühis­kon­nas ei pea ot­su­sed jõus­tu­ma vaid sel­lepä­rast, et nad on et­te val­mis­ta­tud, ning põhi­sea­dust ei saa lä­bi sõrme­de vaa­da­ta loo­tu­ses, et võimu­kand­jad püsi­vad sel­lest hoo­li­ma­ta õigu­se ve­ni­va­tes raa­mi­des. Ees­ti vas­tu on ko­dus ja vä­lis­maal esi­ta­tud krii­ti­kat väi­de­ta­va „vai­ki­va ajas­tu” või ku­ju­ne­va „po­lit­sei­rii­gi” koh­ta, mis on val­da­valt põhjen­da­ma­tu ja tin­gi­tud kas naiiv­sest seik­lus­ja­nust või ot­se­sest pa­ha­taht­lik­ku­sest. Mil­leks pak­ku­da lai­mu­le tõepõhja?

Ehk­ki sea­du­se mõju on en­nekõike si­se­po­lii­ti­li­ne – ko­da­ni­ke va­ba­du­si pii­ra­tes ei või ku­na­gi tea­da, kel­le hu­vi­des ja kel­le vas­tu neid pii­ran­guid hakatak­se ka­su­ta­ma –, mõju­tab see ka Ees­ti rah­vus­va­he­list mai­net. Tea­tud selts­kond jät­kab Ees­ti-vas­tast pro­pa­gan­dat ka siis, kui uus ka­ris­tus­sea­dus­tik viiak­se täius­lik­ku vas­ta­vus­se põhi­sea­du­se­ga, kuid see, kui­das ob­jek­tiiv­se­mad hin­da­jad Ees­tis­se suh­tu­vad, sõltub ka eest­las­test en­dist. Pre­si­den­di ot­sus sea­dust uues­ti aru­ta­da tu­gev­dab mit­te ai­nult ava­tud ko­da­ni­kuühis­kon­da ko­dus, vaid ka Ees­ti po­sit­sioo­ni Eu­roo­pa ja maail­ma de­mok­raat­li­ke rah­vas­te hul­gas. Lää­ne­maailm usub ku­ra­di­kes­te­le teh­tud sea­dus­tes­se roh­kem kui val­gus­ta­tud va­lit­se­ja­tes­se.